Šokk ja trauma, tõde ning tegelikkus. Meelis Sütt. Psühhoanalüütiline psühhoterapeut.(Artikkel on lühendatult avaldatud ka 27.nov. 2015 a. “Sirbis”)

Meelis Sütt mõtiskleb hiljutiste Pariisi sündmuste valguses inimmeele toimimise üle ning kui oluline on teiste mõistmiseks ise ennast mõista.

(Artikkel on lühendatuna avaldatud 27.11.2015 kultuurilehes Sirp pealkirjaga „Miks kaldutakse inimsusvastaste tragöödiate puhul pooli valima?“)

Hiljutine (13.11.15) verevalamine Pariisis tekitas paljudele vapustuse, mille kirjeldamiseks on raske leida sobivaid sõnu. Sõnad ei pruugigi küündida hingevalu sügavustesse, kuigi puudutavad meeleheite ja ängi ääremaid. Isegi kui sõnade abil üritatakse midagi selgitada, rahustada ja lubatakse olukord kontrolli alla saada, ei ulatu need šoki poolt halvatud meeletõelisuse tuumani.

Ootamatu tõdemus, et inimelu on habras ja pöördumatult lõplik, tekitab paljudes õudu ning hirmu, viha ja raevu. Tapatalgute inimlikud tähendused ja tagajärjed on hoomatavad ehk üksnes isikliku kurbuse, valu ja leina kaudu. Tunnete ja tundmuste kaudu, mis vastuolulisel kombel meenutavad, et me oleme siiski elus kui teised enam ei ole. Meelde prahvatavad kartus ja ärevus enda ning lähedaste elu pärast, elukäigu pärast üldse. Mõte vormib ärevaid küsimusi: kas selline koledus võib juhtuda ka meil, Eestis? Minu kodus? Ja mis siis saab kui juhtubki? Mis saab mu perest, lastest? Kas Eesti püsib? On mu elu ohus? Kas vabadus on ohus? Kuhu pageda või mida teha? Kuidas leida meelerahu, turvatunnet ja kindlust? Kes teab? Kelle käest küsida, millest tuge leida?

Uskumused, et elu on püha, et elu on kink ja ime, saavad vapustuse kaudu hetkeks rüvetatud millegi räpase ja ebakindlust sisendavaga. Ängistav meeleseisund võib Pariisi tragöödiaga seoses tuua meelde ka muud sõjakoledused, konfliktid ja vägivalla laiemalt. Rasked tunded võivad lisaks murele tuleviku pärast meenutada ka isiklikke traagilisi kaotusi või tõsised ohte. Need mälestused on enamasti hingeliselt palju lähemal kui Pariisis toimunu. Isekas mõttekäik? Arvan, et mitte. Pigem instinktuaalne jada, mis viib hoolest enese elu pärast edasi, laiema tegelikkuse tajumiseni. Šokist toibumisega võib kaasneda märkamine, et traagilised Pariisi sündmused on siiski küllaltki kaugel, et meid otseselt ohustada. Selline märkamine võib omakorda tuua süütunnet tekitava kergenduse. Süütunde ajel inimene üldiselt ootab karistust või kavandab kättmaksu, aga süütunne võib seguneda ka kaastundega nende suhtes, kes elu kaotasid. Samuti nende suhtes, kes kaotasid lähedased ja palju muudki olulist ning asendamatut. Kaastunne on võimalik empaatia kaudu ehk oma isiklike kaotuste ja hirmude mõistmise kaudu. Mõistagi saab kaasa tundmist ka jäljendada, et säilitada sotsiaalne sidusus ja käituda vastavalt seisusele või vastata kellegi ootustele.

Eesti rahva ajaloolises mälus on mitmeid valusaid kaotusi, mis pole alati pöördunud võitudeks ja on isikliku elu suhtes olnud korvamatud. Tõenäoliselt on sarnased lood ka teistel rahvustel vägivaldsete kogemustega oma isiku, elu ja kodumaa suhtes. Pikka aega paranemata haavad, mille suhtes on kogetud hoolimatust, leinakeeldu, hukkamõistu ja naeruvääristamist ning mille meenutamise eest on vangistatud ja küüditatud, on äärmiselt tundlikud ning kalduvad leevendust leidamata ühest põlvest teise edasi kanduma alateadliku psüühilise liini kaudu. Põlvkonniti päranduvad mälestused ränkadest läbielamistest, mis on talletunud valu ja viha segusse, leiavad väljenduse, mõjutades igapäevast elukorraldust ja kultuuri paljudel tasanditel. Seda eelkõige lähi- ja peresuhetes, aga ka teistes suhetes. Samuti võivad eitatud või läbitöötamata traumad mõjutada riigikorraldust ja väljenduda suhtumises poliitikasse nii valitute kui valijate hulgas. Otsest või kaitselist vaenulikkust ilmutav meelelaad ei pruugi olla igapäeva elus valdav, aga ilmneb kriitilistes, meelerahu ja –tasakaalu ohustavates olukordades. Suhted ja suhtlemine võivad kujuneda hirmutavalt raevukaks, või teises äärmuses ükskõikseks, solvunud tuimuseks. Seda eriti juhul kui ebameeldivalt ebamäärane olukord kestab pikemalt ja inimeste tundeid üritatakse tühistada, seadusega keelata või mingil muul kombel kaotada. Vägisi pole võimalik meeles talletunud haavu ega kaotusi vaigistada, kõnelemata nende haavade parandamisest. Loomulikult pole rünnatud meelelaad ainus era- ega ühiskondlikku elu ning rahvusvahelisi suhteid mõjutav tegur. Inimloomuse avaldumisvormid on märksa rikkalikumad ja kultuurist sõltuvad.

Paistab, et sõda ja sõjakus on paljudele kultuuridele ja subkultuuridele kuidagi väga omane. Maailma ajaloos on ju toimunud lugematu arv sõdu, vallutusi ja inimohvritega röövretki. Sõda sümboolsel või otsesel viisil on paraku osa ka meie igapäeva elust. Võitlus elu eest on inimloomuse instinktiivne reaktsioon, kuid võitlus on laienenud ka muudesse meele- ja eluvaldkondadesse. Peetakse sõna- ja infosõdasid. Igapäevaselt võideldakse hoolimatuse ja laiskuse, leplikkuse ja leppimatusega. Vallutatakse turgusid või turuosasid. Võidetakse või sunnitakse taganema haigusi. Kuulutatakse sõda tööpuudusele ja lõhestatusele. Võideldakse parema tuleviku eest ja loodusjõudude vastu. Sõditakse vihaselt viha vastu. Viha vastu, mille on tinginud valu ja meeleheide, mis sügaval sisimas oma haavatuvuses pole kohanud mõistmist vaid leidnud hukkamõistu.

Sõja metafoor tundub olevat kuidagi liigagi loomulik keele ja meele osa. Ähvardava tegelikkuse osana on sõja ja võitluse sümbolid olnud justkui eelmiste sõdade jätkumise väljendus ja samas ka omamoodi ettevalmistus järgmiseks pärissõjaks. Näib, et paljudel inimestel, sealhulgas otsustajatel ja mõjutajatel, on millegi tõttu võimatu leinata, õppida kogemusest ja varasemate sõdade tagajärgedest.

Võib-olla seetõttu me kaldumegi inimsuse vastaste tragöödiate puhul valima pooli, sest oma või esivanemate kannatused on talumatult värskena meele alateadlikus osas tallel. Hõõgub maagiline, aga siiski õigustatud ootus saada lõpuks lahendus põlvkondi kestnud ebaõiglusele. Soovitakse kaotatu tagasi võita. Muuta ebapiisavuse ja alandatuse tundest võrsunud ideaalid tegelikkuseks. Nii kaugele me tõenäoliselt alati isegi ei mõtle vaid reageerime vahetult sündmustele, nõudes, et õiglus ja kord tuleb taastada ning süüdlased peavad saama karistatud.

Võib-olla mõned meist märkavad kohkumisega, et pariislaste õudustele saime reageerida kaastundlikult, aga Sharm el Sheikist koju lendavate venelaste hukkumise puhul asendus šokk millegi muuga. Näiteks salajase lootusega, et „ehk Venemaa saab nüüd aru ja võtab mõistuse pähe“. Või vihapursetega, et „paras neile! Nüüd said Ukraina (või nõukogude okupatsiooni ja maailmarahu kõigutamise) eest!“ Ehk turgatasid meelde muudest ägedatest või hirmutavatest tunnetest ajendatud mõttekujundid ja sajatused. Samuti võime tahtmatult tähelepanuta jätta teised sõdade ohvrid, kes pole meie poolel või on me liitlaste vastu.

Taoline meele vallast alguse saav ja meelevaldne inimgruppide lõhestamine omadeks ning vaenlasteks on mõistetav psüühilise kaitsena, mis kergendab raskete tõdemuste talumist. Rasketeks tõdemusteks võivad olla märkamised, et ükski asi ega inimene pole lõputult hea ega lõplikult halb, et nii halb kui hea võivad tulla meist enesestest. Hea jäetakse mõistagi endale või inimestele, keda peetakse omadeks ja halb omistatakse teistele ehk võõrastele. Võib tunduda ääretult raske või mõnel juhul isegi võimatu näha, et üks inimene või inimgrupp võib evida erinevaid, samaaegselt nii häid kui halbu külgi. Seda väga lihtsustatult öeldes. Meie haavatud või ohustatud hinge raev ja hirm võivad psüühilises tõelisuses olla käsitlematud ja ainus võimalus rasketest tunnetest vabaneda on suunata need tunded välja, teistele ja teiste vastu. Elu väärtus ja puutumatus on taolises psüühilises tõelisuses asjassepuutumatu. Teadvuses ei pruugi olla jälgegi kurbusest, leinast ega kaastundest. On vaid kaitselisus või rünnak, kättemaks ja õiguse kehtestamine. Seda mõlemal pool rindejoont.

Ma ei räägi kultuurierinevuste eitamisest. Vastupidi, ma kõnelen inimlikest tunnetest, mis ajendavad meid kaitset ja õiglust otsima. Kuid isegi üldinimlikud pürgimused võivad väljenduda inimeseti ja kultuuriti erinevalt ning olla omavahel lausa vastukäivad. Niisiis kerkivad küsimused: kuhu tõmmata isikuvabaduse piir, mis kaitseks kõigi isikuvabadusi ja väärtusi? Kuidas armastada inimest, kes hurjutades jutustab leplikkusest, aga ei mõista mu hirme ega hooli nende taustaks olevatest elukogemustest? Kuidas usaldada inimest, kes osales mu lähedaste tapmises? Meie ajaloos on kahjuks küllalt näiteid vennatapu lahingutest ja (võõr)võimude soodustatud lõhestumustest ning nende tagajärjed pole veel kaugeltki käsitletud ega selged.

Pariisi tragöödia on kohutav teade tegelikkusest. Tegelikkusest, mis annab halastamatult märku erinevustest ja räigusest erinevuste suhtes. Tegelikkusest, mis rõhutab turvatunde ja inimelu haprust.

Samas, tegelikkus jõuab meieni vahendatuna, kellegi teise pilgu ja meele kaudu töödelduna, seetõttu ka moonutatuna. Isegi usaldusväärsete ja lähedaste inimeste vahendatu peegeldab tegelikkust oma isikupärasel moel, mitte tõde. Tegelikkus on igas avalduses paratamatult moonutatud. Olgu siis tahtlikult või mitte. Kuidas saab nii väita?

Tõde ja tegelikkus on inimpsüühikas erinevad nähtuste kategooriad. Tegelikkus on midagi indiviidist ja tema psüühikast väljapoole jäävat ning jõuab igaüheni isemoodi. Seda seetõttu, et meil pole võimalik tajuda tegelikkust vahetult, vaid oma võimete (kuulmine, nägemine, puudutustundlikkus, maitsmine ja haistmine) poolt vahendatuna. Oluline osa on siin ka kujutlusvõimel. Me tõlgendame oma aistinguid ja neist moodustuvaid tajumusi lähtuvalt oma elukogemustest ja nendest tehtavatest järeldustest. Tajumused on meele isikupärane looming ja seetõttu ei saa me kunagi teada, mis tegelikkuses tegelikult toimub või toimus. Me võime saada tegelikkusest vaid aimu tänu empaatiale ning võimele luua tegelikkuse kohta endale emotsionaalsed kujutluspildid. Haavatud või traumeeritud meel lähtub oma loomingus eelkõige läbitöötamata traumadest.

Tõde ja tõelisus seevastu on midagi väga isiklikku ja seesmist, intiimset ja igaühele ainuomast. Tõde on oletus (olemise tuletamine[1]) tegelikkuse kohta. Ka iseenda kohta. Tõde iseenda kohta selgub sisekaemuses kui oleme enese vastu ausad ning uurime oma arusaamade kujunemise mehhanisme, võttes arvesse ka valusaid või meelerahu ja senist identiteeti ohustavaid leide. See puudutab eriti traumatööd ehk mõista püüdmist: milline on põlvkonniti edasi antava psüühilise pärandi mõju mu tajumustele; kasulik on eristada, et mis tuleneb või on tulenenud välisest tegelikkusest ja mis minust endast ning kuidas see kõik võib olla mu meeles omavahel seotud. Keeruline ja pikaajaline, aga vajalik protsess, mis eeldab ja arendab ebamäärasuse talumist, sest tõde pole lõplik teadmine ega tõe avastamine lõpliku selguse seisund. Tõesuses püsimine tähendab pidevat kulgemist tundlikus mõtestamise ja mõistmise protsessis. Nii üksikisiku kui ka laiema sootsiumi puhul.

Arenedes asjatundjaks oma arusaamade kujunemise ja emotsionaalsete reageeringute mehhanismide suhtes, suudame ilmselt järjest enam ka teisi mõista ning eristada kannatusi ja empaatilisi kaasaelamisi isekatest või pahatahtlikest manipulatsioonidest. Saame olla siiralt kurvad ja rõõmsad, õnnelikud ja vihased, pettunud ja kaastundlikud. Me ei pea häbenema ega enesekaitseks teisi häbistama. Ideaalis – olema võimelised mõtlema kriitilistest olukordadest adekvaatselt (mitte ainult pragmaatiliselt) ja tegema võimalikult mõistlikke ning inimlikke valikuid. Vajadusel ka võitlema.