Tungid sadismis

Tungid sadismis: objekt seoste ja tungi teooria valgusest.[1]

1.Referendi sissejuhatus[2].

Vaadeldes idujõudu kui seksuaalset[3] tungi[4] ja vägivalda kui agressiivset tungi sadismis (piinu nautiv julmus), on selguse saamiseks Juni (2009) artiklist, oluline mõista idujõu ja vägivalla kehalisi juuri ning mõlema tungi esinduste tekkimist, arengut ning koosmõju meeles. Freudi psühhoseksuaalse arengu teooriale[5] vastavalt areneb idujõud välja oma keha armu iharusest[6] (iseenda kogu keha pinna iharusest) (autoerotismist) liikudes järk-järgult üle erinevates kehapiirkondades tekkiva mõnu piirkondade, ühendades idujõu erinevad küljed küpse täiskasvanu tüvijõuks (suguliseks (genitaalseks) seksuaalsuseks). Areng kulgeb Freudi klassikalise teooria järgi suulisest (oraalsest) iharusest päramisse[7] (anaalsesse) ning seejärel iseenda suguelundite (fallilisse[8]) iharusest meeles, peale Oidipaalse olukorra lahenemist[9] genitaalse seksuaalsuse ehk tüvijõu juurde. Alul saab laps mõnu[10] avastada, kogeda ja tunda kogu keha pinna ehk naha kaudu, seejärel muutub naudingu saamisel oluliseks suu ja suu piirkond, siis päramised (kusiti ja pärak) ning seejärel suguelundid. Murdeeas, mil keha muutub suguküpseks ja suguvõimeliseks, tekib võimalus küpse täiskasvanu idujõu ehk seksuaalsuse muundumine tüvijõuks meeles.                                                                                                                    Tänapäevases psühhoanalüütilise teoorias, on Freudi peenise keskse seksuaalse arengu teooria kõrval kasutusel ka sugude võrdsuse alusele rajatud arusaam tüvijõust nn. falliline[11] seksuaalsus. Falliline seksuaalsus on prantsuse meelesõõlaja Lacani meelest vajalik mõjur Oidipaalse olukorra lahendamisel. Fallos kui võrdkujustatud (sümboliseeritud) peenis seab piire ja aitab lahutada lapse suhtest emaga ning kaitseb last ema sissetungimise eest. Fallos meeles kui tüvijõud on omane nii meestele kui naistele, olles kui üleüldine idujõu kujutlus. Fallos ei kuulu ei ühele ega teisele soole, kuna seksuaalsus ei seostu peenisega, vaid inimest liikuma paneva jõu kui sellisega üldises mõistes. Samas arvab Lawrence (2002, pp. 845), et meele fallilisest kujundamisest ei piisa Oidipaalse olukorra lahendamiseks. Fallilises meeles ei ole ei puuduse ega ka puudulikkuse tunnet, eitatud on seksuaalsed ja põlvkondade vahelised erinevused, eitatud on ka sõltuvus ning sõltuvusega seotud vastuolud. Fallilisus võib muunduda kõikvõimsaks erekteerunud ülespuhutuseks ja suurejoonelisuseks, mis võib põhjalikult eitada meele tõelisust (meelesisest reaalsust) (The new dictonary of Kleinian thought, (2011) Eds. E.B. Spillus et al, pp. 438).                                                                               Ka Birksted-Breen (1996) leiab, et peenise sümbolina on fallos sobimatu tähistaja mõlema soo idujõudu tähistama ning pakub asemele tähistust peenis kui lõim (penis as link). Peenis kui lõim omas tegelikkuses ning soo erinevustes, omab meeles koetist (struktuuri) loovat toimet, toetab ruumi tekkimist meeles ja loob võimaluse mõtlemiseks suhete üle, mistõttu on võimalik mõista Oidipaalse olukorra olemust, sealhulgas nii vanemate suhet kui ka meeles olevat kaksik-idujõudu (biseksuaalsust).                                                                                                     Ronald Britton (1989) käsitleb uudset lahendust peenis kui lõim järgmisel viisi. Mehe ja naise suhtes toimib peenis nii kaht keha kui ka mõlema suhte osapoole keha ning meelt siduva talitlusena ning koetist loovana (sõnast koetis kui struktuur – struktureerivana) ehk meeled kolmikuks kuduma (meeles kolmiksuhet struktureerima, kolmikstruktuuri looma). Meelde kolmiku kudumine ehk kolmik ruumi teke meeles on Brittoni (2007, pp. 87) idee, mille kohaselt pere esmane kolmik võimaldab lapsele kaks lõime mõlema vanemaga ning kahe vanema vahelise lõimimise teadvustamise erilise viisi, mis jätab lapse välja vanemate suhtest. „Kui vanemate vahelise lõime tajumisel tekkivat armastust ja vihkamist lapse meel talub, siis saadud kogemus annab talle tunde ja teadmise kolmandat laadi suhtest, kus ta on vaatleja mitte osaleja. Tekkiv kolmas laad loob võimaluse suhet vaadelda. Lisaks võime ka kujutleda, et meid vaadeldakse.“ Oleme oma mõttearenduses liikunud tüvijõu kui fallilise seksuaalsuse juurest edasi peenise kui lõime juurde. Olukord, kus ühelt poolt on olemas tegelik erinevus mehe ja naise vahel ning on ka võime seda erinevust, mis liidab mehe ja naise omavahel tervikuks, vaadelda ja taluda. Ühtlasi tekib ka võimalus mehe ja naise suhet meelde sisse võtta võrdkujulisel (sümboolselt) viisil. Idujõust kui seksuaalsest jõust on saanud tüvijõud kui seksuaalsuse esindus mõlema soo meeles loova ja viljastava seksuaalse jõuna.                                                                                                                                                            Juni (2009) käsitleb sadismi[12] seksuaalset olemust kahel viisil, mis teineteisega kokku ei sobi, kuna erinevad olemuslikult. Tungi teooria mõistes saab sadism juured vägijõust (agressiivne tung), mis rikastub erinevatest varajase idujõu (seksuaalsuse) erinevatest külgedest[13]: kas siis suulisest, päramisest või sugulisest iharusest, mis vajab rahuldamist, kusjuures suhe ohvriga ei ole sealjuures oluline. Objekt-seoste teooria mõistes seostub sadism varajase traumaga, mida inimene on kogenud lapsena ning mis taaselustatakse võttes endale olevikus toimuvas pahategija osa. Varasema trauma taaselustamine koos pahategija osa võtmisega endale teenib kunagisel kannatajal eesmärki vabaneda mineviku piinadest. Seksuaalsus on siinjuures sugulise (genitaalse) laadiga ning seostub ohvriga kujutletud tundesuhte kaudu, luues pahategijale võimaluse vabastada end mineviku valusast taagast.                                                                                                                                               Tungi teooria laadse sadismist arusaamiseks tuleb arvesse võtta, et mina[14] ehk ego instinktid ja seksuaalsed instinktid kuuluvad Freudi sõnul arenemise lättel ühte ehk teisisõnu need instinktid, mis ei ole eristunud varases eas teineteisest, lahutatakse teineteisest järk-järgult hilisema arengu käigus, (Abraham, 1979-2, pp. 103). Pinge või ärevusega seotud tagasikulgemine meele arengu varasemate viiside juurde (regressioon[15]) võib inimese seetõttu viia meeleseisundisse, kus idujõud ja vägijõud ei ole teineteisest lahutatud ning võivad esineda mõjurite ja mõnulätetena ühe(sama)aegselt.                                                                                                                                     Objekt-seoste teooria sügavamaks mõistmiseks vaatleme korraks varase psühhoanalüüsi lätteid, milles Karl Abraham rikastab (1979-1, pp. 496) psühhoseksuaalse arengu teooria suhte mõõtmega[16] nähes seksuaalsuse arenemises eelkõige objekti armastamise võime muundumist ning kirjeldab psühhoseksuaalset arengut suhte taustal järgmisel viisil:

-varajases suulises (oraalses) iharuses suhe teise inimesega puudub, kuna valitseb oma armu iharus (autoerotism) ning seetõttu puudub ka suhetele omane kahkvelolemine ehk kaksipidisus (ambivalentsus)[17] tunnetes;                                                                                                                                           -hilisemas suulises iharuses ilmub inimesesöömine ehk kannibalism[18], kus isekuses ehk täielikus enesekesksuses (nartsissismi seisund) toimub objekti ehk ihaldatud objekti täielik sissevõtmine koos kaasneva kahkvel olemisega;                                                                                 -varases päramises (anaalses) sadistlikus iharuses on võimalik ihaldatud objekti osaline armastus koos sisse võtmise ja kahkvelolemisega;                                                                             -hilisemas päramises sadistlikus iharuses on võimalik ihaldatud objekti armastus, kuid ainult genitaale välistades, koos kahkvelolemisega[19];                                                                                             -lõplik genitaalne iharus hõlmab endasse objekti armastuse, milles inimese ühiselulised tunded valitsevad instinktide maailma.                                                                                                    Abrahami käsitlust võib vaadelda Juni artikli valguses kui autori kaht sadismi viisi ühendavat vaadet.

2. Autori sissejuhatus.                                                                                                                          Autori meelest on iharus ja vägijõud osa igast suhtest, keeruliseks võib suhe minna kui kaks tungi põimuvad üksteisega tüsilikku[20] seosesse (sageli sadistlikuks), mida on raske lahti harutada. Sadismi olemust seoses tungidega, käsitleb autor lähtudes kahest erinevast meelesõõlamise mõtteviisist: tungi teooriast ning objekt-seoste teooriast. June uurib vägivaldsuse või vägijõulisuse (agressiivsus kui surmatung) ning idujõulisuse (seksuaalsus kui elutung)[21] omavahelist suhet, eelkõige vägivaldsuse olulist sisemist talitlust objekt-seostes. Tungi teooria puhul jätab autor kõrvale frustratsiooni ja kättemaksu lätted ning pakub välja nn. ülevoolava libiido mudeli (libidinal spillover model), mille järgi vägijõud ja iharus lähtuvad tungi eellasest ehk tungi kogumist, milles vägijõud ja iharus ühte sulanud.[22] Autori meelest võivad tungi kinnistumise[23] (fiksatsiooni[24]) üksikasjad olla võtmeks erinevate sadismi väljendusviiside mõistmiseks. Kuidas aga siiski saada aru agressiooni olemusest? Kuigi kliinilises väljenduses näib agressioon tungi otsese väljendusena, lähtub Freud arusaamisest, et teiste inimeste vastu suunatud agressioonis valitseb libiido ümberpööratus. Enese hävitamise soov kui surmatung pööratakse ümber teiste hävitamiseks.
3. Kui agressioon kohtab seksuaalsust.

Autor küsib, et kui puudub oht või nurjumine (frustratsioon), millest siis saab alguse vägivald, milles nauditakse teise inimese kannatusi või mis aitab alal hoida iseenese meele terviklikkust. Autor jätkab mõtterännakut tungiteooria ja objekt-seoste teooria vallas.

4. Sadism kui objekt-seoste muster.

Sadismi ja suhete teema seostub varase lapsepõlve emotsionaalse, füüsilise või seksuaalse vägivallaga, kui piirid intiimsuse ja vägivalla vahel hägustuvad. Sadistlikus käitumises elustab sadist varases suhtes juhtunud traumeeriva sündmuse. Kuid loodud olukorras on sadist ise pahategija osas. Taas läbi elades kunagist sündmust, soovib pahategija tühistada ja muuta olematuks kunagi aset leidnud sündmusi, mis nüüd ümberpööratuna ei tee haiget ega valu, kui pakub nüüd suhtest vaid mõnusa tunde, mida pahategija kunagi varem tunda ei saanud.

5. Häired vägijõu kui agressiivse tungi väljendustes.

Autor vaatleb teemat evolutsioonilises plaanis, kus inimese esmane ja ainus eesmärk on ellu jääda ja sugu jätkata. Lähtepunkt on seega seksuaalsus. Ürgne, kaasasündinud instinkt, mis eostab agressiooni on ellujäämisvõitlus. Raske on näha vihameelsuses, vaenulikkuses ja vihkamises olulist vajadust. Samas tänu kohanemisele ühiskonnas ning seoses kogukonna kommete omaksvõtmisega on agressiivsuse läte hägustunud. Agressiivsuses nähakse, kas vägikaikavedamises viimase piiri saavutamist, pelgupaika lootuste nurjumise korral või kui reaktsiooni teiste inimeste agressiivsusele. Autori arvates lähtub agressiivsus meelest, tõeliste libiidonoossete pingete otsese väljendusena, koos võimetusega ülevoolavaid tunge meeles siduda. Võimetus siduda ülevoolavaid tunge ning kohatu ja sobimatu tungide väljendamine, mis kutsub esile inimeste ja ühiskonna hukkamõistu ei ole mureks aga sadistliku mustri korral. Sadist otsib üles negatiivsuse ja vaenulikkuse teistes. Agressiivsest tungist ajaendatud sadist on pühendunud oma tungide maha laadimisele. Reibas ja rõõmsameelne oma julmade ja metsikute tegude kirjeldamisel, ei huvitu ta vähemalgi määral ohvri kannatustest ega ka naudi ohvri kannatusi. Eesmärk on enese ellujäämine ja teiste eluvõitluses võistlejate võimetukstegemine või kõrvaldamine. Seevastu taasloodud suhetes traumat taas kogeva sadisti jaoks on ohvri kannatused ülimaks eesmärgiks, kuna pahategija esmaseks sooviks on taastada vaenulik suhe, mis kunagi takistas praeguse pahategija objekt-seoste kujunemist.

6. Sadistlik seksuaalsus: kas ise (id) või Thanatos[25].

Autor näeb iharuse ehk seksuaalsuse ja vägijõu ehk agressiivsuse vahelist sarnasust inimese tasandi tajus, kus mõlemal juhul tajub inimene tungi rahuldamisel pingelangu. Mõned sadistlikult käituvad patsiendid ei koge tõsistes seksuaalsetes üleastumistes mingeid seksuaalseid tundeid. Vägivaldsed seksuaalsed aktid, millistes puudub seksuaalne nauding, tunduvad olevat agressiivsuse teenistuses. Autori meelest on seksuaalsuse ja agressiivsuse liitumises või kokku voolus tegemist taandumisega varasemate psühhoseksuaalsete toimimisviiside juurde. Autor peab silmas varajast, algelist, ise’t ehk Id’i, milles seksuaalsus ja agressiivsus on teineteisega üheskoos ning mille puhul näiteks lootuste nurjumisega seotud frustratsioon võib esile kutsuda noormehel erektsiooni. Olukorras kus seksuaalsus ja agressiivsus ei ole meeles eristatud toob kaasa nurjumisega seotud viha üheaegselt ka ihara keha reageeringu. Autori hüpoteesi kohaselt võib jõuline agressiivse tungi mahalaadimine kaasa tuua üldisema instinktidele toetuva vastutoime, mis hõlmab endas ka ise ehk id’i ala. Seega võib oletada, et jõulise agressiivse tungi pinge mahalaadimine, võib omakorda kaasa tuua ka seksuaalse pinge vabanemise.

7. Suhetes kogetud ja sadistlikult taaselustatud seksuaalsus kui ülevoolav libiido.

Autor pakub arusaamise, et kui agressiivse teo taga peitub ka seksuaalne vajadus, siis kahe vajaduse liitumine võib tekkida kuna:                                                                                                   – tungi jõud on sedavõrd tugev/jõuline, et ületab tungide omavahelised piirid;                                                                                            -varase, seni lahenduseta vägijõulise traumaga, kaasnesid ka seksuaalsed läbielamised.                                 Näiteks lapseea ahistamises või tungiteatri-tungiloomuse (Urszene) paljastamine, millega kaasneb vägivaldsete fantaasiate rohkenemine. Autor märgib, et täiskasvanute loomulikus seksuaalkäitumises elustuvad sageli tungiteatri-tungiloomuse vägivaldsete fantaasiatega seotud mustrid, mis esinevad muundatud kujul. Sadismist erineb sellelaadne seksuaalkäitumine olemuslikult, kuna on vastavuses mõlemapoolsele kokkuleppele ning ei ole partnerile jõuga peale surutud.

8. Psühhoseksuaalsed mõjurid sadistlikus seksuaalsuses.

Inimese kogemused lähedasest suhtest emaga, rajavad aluse kahele lahendusele psühhoseksuaalses käitumises. Esimene vähem arenenum lahendus seksuaalsete vajaduste rahuldamises, on juurdunud iseenda sugulise iharuse ajast (falliline iharus), mis esineb valdavalt enne varjatud-varitseva[26] seksuaalsuse aega[27] (enne latentsuseaega) ning kasvab välja oma keha armu iharusena (autoerotism). Teised inimesed, kui nad peakski osalema seksuaalsuhtes, saavad olema vaid eneserahuldamiseks kasutatavad vahendid või on vajalikud vaid eneserahuldajale iseenda seksuaalse erutuse esile kutsumiseks. Inimeste vahelised vastastikused kogemised ei kuulu seksuaalkäitumises eesmärgi saavutamise juurde.                                                                                                                                                Genitaalse iharusega on aga hoopis teine lugu, kuna psühhoseksuaalne areng on inimese viinud elutargema, -kogenuma ja teadlikumana seksuaalsuse juurde, kus seksuaalsete vajaduste rahuldamises on suhe teise inimesega kesksel kohal. Genitaalne iharus saab alguse ja võimaluse arenguks ajal, mil varjatud seksuaalsus enam ei varitse, vaid astub jõuliselt esile, et oma tekkinud vajadusi rahuldada. Autor vaatleb seksuaalsed sadismi ja vägivalda just samas võtmes.                                                                                                                                                      Ka vägivaldse psühhopaatia korral ei huvitu pahategija ohvrist, vaid tegutseb vaid iseenda vajadustest lähtudes ning teist inimest oma huvides ära kasutades. Psühhopaadile on oluline pinge mahalaadimine agressiooni kaudu, mis tänu tungi jõulisusele toob kaasa ka samas seksuaalse rahulduse, mis küll ei olnud eesmärgiks.                                                                                                 Seevastu suhetes kogetud ja sadistlikult taaselustatud seksuaalsus toimib eelkõige suhte taustal. Ohvri tundereageeringud on sadistliku ründe olulisemad osad. Sadistlikus ründes on suhe esiplaanil ja tungi kehaline rahuldamine teisejärguline. Rünne rajaneb fantaasiatel, mis pärinevad varajastest suhetest lähedastega ning elustavad kunagise trauma, mis pahategija meeles on endiselt elav ja elus. Osa ründest seostub seksuaalsusega genitaalse iharuse plaanis, mis ei ole seotud seksuaalse rahulduse saamisega, vaid on traumaatilise suhte taastamise teenistuses.

9. Autori kokkuvõte.

Sadismis peitub vägijõud ehk agressiivsus ulatusliku kogumina. Kliinilises töös märkab autor, et sadistlikud patsiendid on ühelt poolt koormatud suhetes toimuvaga, olles sel viisil seotud teiste inimestega. Teisalt märkab autor patsiente, kes kasutavad teisi inimesi ära, et nautida neile valu ja piina tekitamist. Tungide teooria plaanis võib seletada sadismi kui ise’st ülevoolava agressiivse libiido tagajärge käitumises. Objekt-seoste teooria kaudu seletub sadism kui seksuaalsuse ülekandmine varasematele hõivangutele. Sadistlikud patsiendid võivad oma seksuaalsuses kuuluda kas iseenda sugulise (fallilise) või genitaalse iharuse valda, olenevalt kuhu meel on taandunud ning kinnistunud.

Kasutatud kirjandus:

Abraham, K. (1979-2) Clinical papers and essays on Psycho-Analysis. London: Maresfield Reprints                                                                                                                                                                                                                          Birksted-Breen, D. (1996) Phallus, penis and mental space. Int. J. Psycho-Anal. 77: 649-657

Britton, R. (2007) the missing link: parental sexuality in the Oedipus complex. In. The Oedipus complex today. Clinical implications. London: Karnac Books, pp.83-101

Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 1, 5. osa. Toimetajad: M. Langemets, M. Tiits, T. Valdre, L. Veskis, Ü. Viks, P. Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat. (1992, II-2, lk.287), Toim. E. Raiet/R. Karelson. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, Keele ja Kirjanduse Instituut

Houzel, D. (2015) Precipitation anxiety in the analysis of adult patients. In Francis Tustin today, Eds. J. L. Mitrani & T. Mitrani, London & New York: Routledge, pp. 141-154

Jüriloo, A. (1994) Väike psühhoanalüüsi sõnaraamat. Akadeemia, 8, lk. 1757–1790

Kristeva, J. (1989) Black sun. Depression and melancolia. New York: Columbia University Press

Lawrence, M. (2002) Body, mother, mind. Anorxia, femininity and the intrusive object. Int. J. Psychoanal. 83, 837-850

Metsmägi, I., Sedrik, M., Soosaar, S-E. (2012) Eesti Etümoloogia Sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

The new dictonary of Kleinian thought, (2011) Eds. E.B. Spillus et al. London & New York: Routledge

Psychoanalytic terms and concepts. (1990) Eds. B. E. More & B. D. Fine. New Haven and London: The American Psychoanalytic Association and Yale University Press

Silvet, J. (2009) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus

Õim, A. (2007) Sünonüümisõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

26. november, 2016/25. detsember, 2017

[1] Referaadi aluseks on võetud Samuel Juni artikkel (Juni, S. (2009). The Role of Sexuality in Sadism: Object Relations and Drive Theory Perspectives. Am. J. Psychoanal., 69:314-329) ning A-rühma 6. suveseminari „Tungid. Trieb. Drive.“ mõttevahetustes arutatu.

[2] Sissejuhatus on artikli referendi mõttetöö, millel puudub otsene seos Juni artikliga. Pidasin vajalikuks keerulise artikli mõistmiseks lahti seletada eesti keeles tungiteooria olulisemad alad.

[3] Idujõud kui seksuaalsus on referaadi autori poolt pakutud välja kui üks võimalus tähistamaks seksuaalsust. Sobiv eestikeelne sõna ootab veel üles leidmist.

[4] Tungi võib tähistada ka sõnaga instinkt, mis oma algses tähenduses viitab inimest toimima panevale kehalisele jõule. Freudi töödes tähistavad mõlemad tähissõnad nii instinkt kui ka tung eelkõige kehalise aje esindust meeles. (Psychoanalytic terms and concepts. (1990) Eds. B. E. More & B. D. Fine, pp. 100).

[5] Meenutan, et Freud rajas psühhoseksuaalse arengu teooria tuginedes teisele tungide teooriale. Kui esimeses tungide teoorias vastandas Freud egoinstinkte (oma varasemates töödes kasutas Freud instinkti tungi tähenduses) seksuaalsele instinktile, nähes seega tunge liikumis- ja arenemisvõimelistena, siis teine tungide teooria hõlmas vaid seksuaaltungi, milles vastuoludest tulenev jõulisus liikumises ja arenemises oli jäänud tahaplaanile. Paljud meelesõõlajad (psühhoanalüütikud) ei leppinud ega lepi siiani sellise muutusega ning lähtuvad oma töös Freudi esimesest tungide teooriast. Melanie Klein oli seevastu esimene meelesõõlajatest, kes oma teooria aluseks valis Freudi kolmanda tungide teooria, kus vastanditena koos toimivad elu- ja surmatungid, meelt dünaamilisusega rikastasid. (Houzel, 2015, pp. 144)

[6] Eesti Keele Seletav Sõnaraamat (EKSS) (2009, lk. 578), 1 osa järgi tähendab iharus 1. meelelist iha tundev või väljendav, himur. 2. Harva ablas, ahne. Võiks kasutada ka sõna ihalus, mis väliselt seostub ihaga, kuid sisuliselt kõneleb pigem meele arengu hilisemast ajast, kus eneseimetlemise ehk nartsissismi seisundis seksuaalset mõnu pakub iseenese imetlus ja iha enesesarnase järele. Ihalus tähendab EKSS’i järgi 1. (harras) imetlus, ihalemine. 2. igatsus, ihalus.

[7] Tuginedes Eesti Etümoloogia Sõnaraamatule (Metsmägi, ja teised, 2012, lk. 404) pakun võõrkeelse sõna anaalne asemel soome-ugri sõna pära (tagumine osa või ots; jäänus (ed), riismed; alus, tõepõhi).Lisaks on huvitav mõelda, kuivõrd sõna suupärane ( 1. meelsasti söödav, maitsev, isuäratav. 2. piltl. sobiv, vastuvõetav, meelepärane. 3. suhu sobiv, kerge või mõnus hääldada, laulda, kasutada. (Eesti Keele Seletav Sõnaraamat. (2009), 5 osa, lk. 407)) kirjeldab üsna täpselt nii seedetrakti algust ja lõppu ning olemust kui ka seoseid meelega.

[8] Fallilises faasis leiab laps üles suguelundid ning saavutab mõnu peenise ja kliitori käsitlemise abil. Kuigi genitaalide kaudu saab laps mõnu, ei ole tegemist sugulise (genitaalse) seksuaalsusega, kus mõnu seostub paarisuhte ja sigimisega (soojätkamisega). Fallilise faasi oluliseks erinevuseks on peenise võrdkujutamine fallosena kui idujõu võrdkujuna kui jõuna, mis on omane olemuslikult võrdsena mõlemale soole.

[9] Alul, varases lapseeas (kahe ja pole kuni kuuenda eluaasta ajavahemikul), mil laps teadvustab vanemate seksuaalelu ning enda väljajätmise vanemate suhte sellest osast. Hiljem murdeeas (vanuses 12-16 eluaastat), mil nooruk teadvustab nii kehaliselt kui meeleliselt tärkava seksuaalsuse ning alustab eraldumist perekonnast, et liituda omaealiste sagaraga.

[10] Mõnu ongi Freudi arusaamise järele lapse keha ja meele seksuaalne nauding: puududused, keele ja rinnanibu kokkusaamine, soe emapiim sisikonnas, ema hääl ja sära silmades, jne.

[11] Fallos on ladinakeelne sõna, mis pärineb kreeka keelset ning tähistab sugutit ehk peenist, olles ka metafoor looduse sigitavast ja viljastavast jõust. Psühhoanalüüsis on fallosel nii anatoomiline kui sümboolne tähendus. Anatoomiliselt viitab fallos mehe peenisele ja naise kliitorile, kuid mõlemad on pärit embrüo tüvijõulisest loomusest (Psychoanalytic terms and concepts. (1990) Eds. B. E. More & B. D. Fine, pp. 143).

[12] „Sadism on meele äraeksimine (perversioon), milles inimene tunneb idujõulist mõnu teise inimese alandamisest või temale valu tekitamisest. Freud (1905) adus, et sadism ja masohhism on idujõu osad.“ (Psychoanalytic terms and concepts. (1990) Eds. B. E. More & B. D. Fine, pp. 170.)

[13] Kuigi mõnu idujõust lähtub iharust (erogeensetest) tekitavatest piirkondadest, liituvad idujõule juurde erinevad osis-instinktid (piilumis-instinkt (vuajerism või skopofiilia, Vt. Wikipeedia), enesepaljastamise instinkt (ekshibitsionism) ning julmus. Osis-instinktid, mis esinevad eelkõige lapseeas, liituvad tüvijõuga ehk genitaalse seksuaalsusega hilisemas eas (Moore&Pine, 1996, pp.42).

[14] Pakun Freudi koetiseteooria ehk strukturaalse teooria koetise eri osade tähistamiseks järgmised tähissõnad:

Id – ise, Ego – mina, Super-ego – ülem-mina.

[15] Jüriloo (1994, lk. 2036) kasutab sõna taandumine

[16] Abraham peab silmas libiido liikumist seoses seksuaalse eesmärgi ning objektiga.

[17] Varajane suuline iharus on vaba konfliktist, erinevalt järgmistest arengu sammudest, kus valitseb kahkvelolemine ja ülekaalukalt vaenulikkus objekti suhtes (Abraham, 1979-1, pp. 453).

[18] Abrahami (1979-1, pp. 488) järgi on täielik ja piiritu inimesesöömine võimalik vaid piiritu nartsissismi alusel, kus objekti huvidele tähelepanu ei pöörata ning objekti purustamises puuduvad igasugused kõhklused ja kahtlused.

[19] Varases päramises iharuses leiab Abraham (1979-1, pp. 481) primitiivsema mõnulemise viisi – objekti väljatõukamise (roojamise) ja purustamise ning hilisemas päramises iharuses objekti säilitamise ja kontrollimise.

[20] Keerulise sünonüüm. (Õim, 2007)

[21] Kristeva (1989, lk. 16) väidab, et kui välisele maailmale suunatud surmatungile liitub seksuaalsus, siis on meil tegu sadismiga.

[22] Nii näiteks võivad suuga seotud seksuaalsed ja agressiivsed vajadused viia päraga (pärakuga) seotud agressiivsest tungist juhtuva sadismi juurde.

[23] Fixation: kinni(s)tumine, fikseerimine, fikseering; fikseerumine; fiksatsioon (ka med psühh) Silvet (2002). Fikseerumine: kinnistumine, Jüriloo (1994, lk. 1769). Kinnistuma: 1. (millegi külge või juurde, kuhugi) kinni, püsima jääma; 2. kindla(ma)ks, püsiva(ma)ks muutuma, juurduma. Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamat. (1992, II-2, lk. 287). Autori ettepanek on kasutada eesti keeles fiksatsiooni kui nähtuse tähistamiseks Jüriloo poolt pakutud tähissõna kinnistumine.

[24] Kinnistumine (fiksatsioon): „Objektidega seotud, inimest ohtude eest kaitsvad, ürgsed, järelejätmatud ja peale käivad, mõnu kätte võitvad mustrid, kui jäänukid teatud varase arengu aegadest, mis on kinnistunud meeles, olles valmis mängima olulist osa hilisemates elu sündmustes.“ (Moor&Fine, 1990, pp. 77).

[25] Kreeka keeles surm, meelsõõlamise teoorias kasutatakse hävitava tungi, surmatungi tähistamiseks.

[26] Pakun eesti keelseks tähissõnaks varjatud-varitsev aega, kuna iharus on varjatud ja varitseb meele äärealadel võimalusi end taas esitleda.

[27] Nn. Latensiperiood (Jüriloo, 1994, lk.1779).Freud pani tähele (1905), pärast lühikest õitsengu seksuaalsuse aega lastel, vanuses kahest kuni viie aastani, järgnes aeg mil seksuaalne aktiivsus oluliselt vähenes. Freud nimetas seda latentsuse ajaks, olles laenanud tähissõna Fliess’ilt. Tähissõna latentsus märgib seega aega kuues kuni kaheteist eluaastani, mil seksuaalsus on meeles tahaplaanile nihkunud. (Moore&Fine, !900, pp. 112).