V. Hambamees. Kahas- ja kolmainsussuhe.

Igatsus olla laps, taas ja taas…: meeste kaasaegse lapsepärasuse1 juured psühhoanalüütilises võtmes.

Kuidas olla hambamees2 ja selleks ka jääda?

V Kahassuhe ja kolmainsussuhe.

Hoogne liikumine kahassuhte (diaadilise) ja kolmainsussuhte (oidipaalse) suhte vahel.

“Emä“ om küll kalliss, aga naene om kallimb viil,“ ütleb eestlane Nõo maakeeles. (EMS II-8, lk. 602)

Perekonna loomine võib lapsepärase meelega mehele olla keeruline eluülesanne. Kui himu naise järele viib hambamehe täiskasvanuliku kolmainsussuhtesse, siis lapsepärase meelega mehe hoopis tagasi lapsikusse kahassuhtesse. Kuigi lapsikusse, kuid siiski naise juurde, seda küll eelkõige soovist rahuldada oma peidetud igatsust ema järele. Kahe täiskasvanu vahel on ema-laps laadi kahassuhte loomine võimalik, kuid suhte ebavõrdsuse hinnaga. Teatud juhtudel võib niisugune vastastikkust rahuldust pakkuv sadomasohhistliku loomuga suhe olla ka väga püsiv. .

Ema-laps suhte ebavõrdsus on välist laadi. Kuigi ema ja laps ei ole võrdsed, peitub omavaheline võrdsus esimestel elukuudel nende suhtes. Ema ja laps on peale sündi endiselt veel üks tervik. Ema ja last ühendab meeles olev ühtekuuluvustunne, milles ei eristu ema lapsest ega veel vähem laps emast. Kõrvaltvaatajale arusaamatu ema-laps ühtesulamine on vajalik lapse meele sünnitamiseks. Kuigi beebi keha on emast eraldunud, vajab tema meel emaga koos olemist. Lapse hoidmine ema meeles aitab lapsel taluda tekkinud füüsilist eraldatust ning aitab ette valmistada hilisemat kehalist, hingelist ja vaimset eraldumist. Niisugune on kahassuhte algus.

Mida enam lapse meel areneb, seda enam saavad ema ja laps teineteisest eraldi olla. Prantsuse psühhoanalüütik Andre Green (2009, lk. 33) on öelnud et „Lahutamist ja eraldamist kogetakse kui kaotust.“ Meile täiskasvanutele tundub see midagi lihtsat, seda vaid seetõttu, et oleme oma valusad haavad terveks ravinud või meelest välja heitnud. Kuid kaotuse valu ilmub kohe kui oleme kaotanud lähedase. Eraldi olemisega kaob ka tasapisi võrdsus suhtes. Tavaliselt jääb ema suhtumine lapsesse samasuguseks, kuid täiskasvanuna tuleb hakata emal lapsele ka piire seadma ning lapsele arusaamatuid tundeid talle mõistetavaks seletama. Ometi ei kao võrdsus omavahelises mängulises suhtlemises. Kolme aasta vanuselt sünnib laps psühholoogiliselt ning alles siis on

laps ka võimeline emast eraldi olema, et hinges ja vaimus ise hakkama saada. Mehe jaoks on varane koosolemine emaga tema naiseliku loomuse väljakujunemise aeg. Meheliku loomuse lisamiseks varasele naiselikule on vajalik eraldumine emast ja sideme leidmine meeste maailmaga.

Kahassuhtes omandatud võimet mängida vajavad nii mehed kui naised eelkõige oma tundeelus, kus lapselik mängulisus aitab vastassooga suhet luua ja hoida. Hingelt ja vaimult väljakujunenud täiskasvanud vajavad kahasuhtest pärit mängulisi hetki, ka suguelus. Võime mängida aitab luua suguühteks tarvilist eelmängu, mis loob orgasmiks tarviliku sugulise erutuse. Õnnestunud eelmäng on võimalik vaid siis, kui mõlemad paarilised on võimelised taanduma kahassuhte mängulisse maailma. Kui suguühtes on küll kaasas kahassuhe, kuid kaasosalisi ei seo omavahel kolmainsussuhe, siis on oht, et suguühe jääb sooritamata. Kogu vahekord piirdub siis vaid eelmängu mõnuga, ning puudu jääb sugulise erutuse kõrghetke vabastav orgasm. Ebaküpse kahassuhte kaasa võtnud täiskasvanuga ei ole mängida võimalik, sest siis tahab üks paariline igal juhul võita, kas kurja vägivalda või tapvat abitust rakendades. Niisugune taak tuleb mehele suhtest emaga kaasa siis, kui võrdsus ja vastastikusus suhtes emaga on puudu jäänud.

Korduvalt asjatult erutatud ihad läheduse järele või suguelus rahuldamata jäänud himud, võivad tekitada talumatu pinge ja kaose tunnetes, ning taandada inimese varasesse kahasuhte seisundisse, mis pakub lohutava väljamõeldise rahuolust ja turvalisusest. Tekkinud tunnete maru moonutab mõtlemise selgust, toob kaasa valitsemata raevu ja viha, mis võib viia väljaelava käitumiseni. Korduv tundeelu segiolek hävitab tasapisi suhte, kuna ruum kehalisele ja hingelisele lähedusele ning armastusele variseb põrmu. Inimeste ühendus suhte tegelikkusega katkeb, ning meeleilma ilmuvad hoopis suhet häirivad ja lõhestavad väljamõeldised tunnetest, suhtest ja paarilisest, mis pärinevad mitte kahe täiskasvanu suhtest, vaid kunagisest suhtes emaga. Läheduse puudumisega toimetulemine, eeldab teatud määral loobumist iseenda vajadustest. Niisugune loobumine nõuab inimeselt pingutust ja vaimujõudu, mida niisuguses olukorras sageli napib. Rahulduse saamiseks leitakse vahel hoopis kiirem lahendus. Mugavaks väljapääsuks saavad juhuslikud, lühiajalised suhted, kus lõbu ja mõnu tuleb kätte pingutuseta ning hea ja lahke ema on alati varnast võtta. Nii võibki pingutust nõudev tegelik suhe tasapisi asenduda väljamõeldud suhetega, koos mõttekujutustega päris elust. Sulgudes järk-järgult iseenda fantaasiate maailma võib järk-järgult kaduda kogu vaimne ja hingeline side eheda eluga. „Kogu inimkonna poolt loodu – loovus, religioon, kunst, korrastatud kogukond ja isiksuslik arenemine – asendub suguliste huvide ja eesmärkidega lapselikus mõistes.“ (Chodorov, 2012, lk. 30). Iga küps mees võib sattuda sellele saatanlikult teekonnale, kus head kavatsused viivad mehe tagasi kahassuhtesse.

Kahassuhet lahutab kolmainsussuhtest kuristik, millise olemust iseloomustab kadedus- ja armukadedustunde vaheline erinevus. Kadedus kui tunne on kahassuhtest lahutamatu. Varase lapseea kadedus3, on Melanie Kleini psühhoanalüütilise objekt-seoste teooria järgi seotud ema hoidva pilgu ja toitva rinnaga (armastuses on nägemine ja puudutus koos). Ema rind äratab lapses soovi see väärtuslik objekt, kui endal puudu olev mõnuallikas omastada. Kui emalt rinda ära võtta ei saa, siis

tekkiv pettumus toob esile viha ja raevu, koos sooviga ema rind pihuks ja põrmuks teha4. Vihast ja raevust, et ma ei sa seda mida tahan saada, algabki inimese tundeelu arenemine.

Varase tundeelu märke võib iga täiskasvanu tähele panna. Nii võib näiteks mees halvustada naise soovi last saada, kuna kadestab naise võimet sünnitada. Või halvustab naine kindlameelse abikaasa otsuseid, kuna kadestab mehe meelekindlust või mehelikku sugulist jõudu. Kadedusest küllastunud suhtest hakkab tasapisi tegelikkus taanduma. Asemele ilmuvad erinevad väljamõeldised nii suhte kui suhtes olevate paariliste kohta, ning suhte arenemine võib seiskuda.

Erinevalt kadedusest on armukadedus omane tegelikele suhetele ja tegelikele inimestele. Kui kadedus on seotud väljamõeldistega ema rinna kaotusest, siis armukadedus haakub tõelise võimalusega kaotada eluseltsilise armastus või kogunisti ta ise. Armukadeduse tunne seostub inimesega, keda tajutakse eraldi olevana, iseseisvana, ning kellega ollakse lähedases suhtes nii füüsiliselt kui meeleliselt. Armukadedus sünnitab inimeses soovi võtta partner oma valdava võimu alla, muuta olematuks võistleja ning kaotada olukord, kus suhe võib katkeda ning kaaslane kaotsi minna.

Melanie Klein (Segal, 1975, lk. 40) käsitleb kadeduse ja armukadeduse teemat järgmiselt. Jõuline kadedus suhtes emaga, äratab lapse varases meeles ema vastu vaenulikud tunded, mis samas loovad püsiva seotuse emaga. Kui kadedus on suhtes emaga valdav, siis ei pääse suhtesse enam mõnutunne. Jätkuvalt rahuldamata vajadus mõnu järele, võib lapse tundeelu arengu katkestada. Lapse suhe emaga ei katke, kuna laps vajab ema hoolt, kuid suhtes, kus lapse meel on laetud vihast, puudub mõnu, puuduvad tunded. Tekib vasturääkiv olukord, ühelt poolt on lapse meel täidetud tunnetest, teisalt suhtes emaga tunded puuduvad. Kuidas nii?

Tegemist on ebavõrdsusega tunnete mõistmise ja valitsemise võimetes. Kuna lapse võimed tundeid mõista ja valitseda ei ole veel piisavalt välja arenenud, siis vajab ta täiskasvanu abi tunnetega toimetulemiseks. Kui seda abi ei tule, siis laps sulgub oma tundeelu autistlikku, psühhootilisse või piirialasesse meeleilma kui pelgupaika. Tunded on nüüd suhetest tõrjutud, kuid tundekaos jääb endiselt last piinama.

Täiskasvanu ellu võetakse sellisest olukorrast kaasa võimetus ehedaks suhteks, kus tõelise mina asemele astub valemina. Tekkiv suhe on nüüd, kas teadvusetu teesklus, tundetu kooselu või hoopiski ehe, varasemat ema-laps suhte laadi kordav sadomasohhistliku loomuga suhe. Sadomasohhistlikule suhtele on omased tegelikud tunded, kuid kuna viha ja suguiha, mis ei eristunud teineteisest varases lapseeas, on ka nüüd kobaras koos. Jõuliste ja ürgsete tunnetega suhe, kus mõnu vaheldub korduvalt valuga, seob paarilisi küll piinavalt kui see-eest ka püsivalt.

Hanna Segal (1975, lk. 42) kirjeldab oma analüütilist tööd kadedusega järgmiselt. Segal koges iseend suhtes meessoost analüüsitavaga kui edukat ja potentset isa5 ja analüüsitava vihavaenu tema kui isakuju vastu ja võistlemise soovi isakuju kui võistlejaga. Analüüsitava viha ja põlgus ning rivaalsus olid nii jõulised, et analüüsitav ründas ja purustas oma

teadvusetus meeles ja vastavalt ka käitumises, järjekindlalt taas ja taas,6 analüütiku poolt pakutud tõlgendused.

Kirjeldatud oidipaalse rivaalsuse7 olukorras, ei olnud mehel ei jõulist iha ega ka armastust naise vastu. Naine ei kütkestanud ega paelunud meest. Segal märkas siin olukorda inimsuhetes, kus ühelt poolt on kolmainsussuhte tunnused olemas ja teisalt puuduvad. On küll rivaliteet, kui puuduvad tunded võistleja ehk siis isa naise suhtes. Segal teeb siinkohal järelduse, et tegemist on kadedusega, mitte armukadedusega, mis on oidipaalsele olukorrale omane. Lapse meelest on naine väärtuslik isale kui varandus, mitte kui kütkestav naine, keda isa himustab. Isale kuulub midagi, mida lapsel ei ole ja teeb lapse kadedaks, samal moel kui ema rinna peale, mis emal on aga temal puudub. Siit saame eristada lapsiku kadeduse küpsemast armukadedusest. Kui lapse vihatunne, mis on sündinud analüüsitava kadedusest ema rinna vastu, ei ole leidnud ema poolt vastuvõtmist ja mõistmist, kandub sama tunne üle isale ja nüüd juba isa peenisele mehevõimele, mida rünnatakse püüdes isa suguvõimet8 hävitada. Selliste oludes ei saa laps olenemata soost, seestada ehk omaks võtta ei isa elujõudu ega ka suguvõimet, ning ei saa seetõttu samastuda isaga. Isa seestamist ja temaga samastumist vajab nii tüdruk kui poiss omas meeles meheliku sugulise- ja soolise eneseteadmuse väljaarendamiseks. Kuna suhtes emaga on laps rajanud aluse naiselikule osale sugulises ja soolises eneseteadmuses, siis suhe isaga võimaldab sellele juurde liita ka meheliku osa, et meeles saaksid üldse tekkida kujutlused mehest ja naisest kui eri soost inimestest. Samuti, et saaks sündida ka kujutlus mehe ja naise suguühtest ehk nn. „vanemate paar,“ kui liit kahe erinevast soost inimese vahel, olgu see siis suhte laad või suguelu viis. Häired „vanemate paari“ kujunemise, toovad kaasa järjekordse laine rünnakuid suhtele. Nüüd juba täiskasvanu elus kujunevale paarisuhtele, kus tegelikus suhtes tekkinud armukadedus võib hoopis seostuda meelesügavustes peituva kadedusega.

Meenutan, et vaid küpses meeles olev kujutlus vanemate kolmainsussuhtest annab võimaluse armukadeduse tekkimiseks, tegelikuks suhtes oma partneriga, siis kui tekib võimalus nii armastatu või armastatu armastuse kaotuseks.

Poisi kujunemine meheks ei sünni mitte ainult suhtes ema ja isaga, vaid ka isa-ema suhte taustal. Kui ema-laps suhtes ei ole ema meeles isale kui ihaldatavale mehele ruumi jäetud, ei teki ka poisi meeles sellist ruumi. Olenemata isa tegelikust kohalolekust või puudumisest, jääb ta siiski kohale, kuid ära oleva, sootu (sugutungita) vaatlejana. Mõnusas suhtes emaga ei teki poisis ka soovi lahkuda sellest erilisest suhtest emaga, kus ta säilitab mõttekujutuse, et tema on suhte kese, ega ka huvi kolmanda inimese ehk isa järele. Kui täisealise mehe meeles on puudu nii kujutlus isast kui ka kujutlus isa-ema/mehe-naise paarisuhtest, siis võib juhtuda, et mees ei ole võimeline looma rahuldust toovat kolmainsussuhteks ning kaugemale kahassuhtest ei suuda üksi minna. Kahassuhtes olles,

peidab mees siis end võrdkujuliselt naise kui ema rinna juurde, mis kaitseb teda üksinduse, surma lõplikkuse ja põlvkondade erinevuse tunnistamise eest. Kahasuhe kaitseb ka neid mehi, kelles teisesooiharus toob suhetes naistega välja iseenda abitust ja valu põhjustavad, jäätuse ja tühjuse tunded. Pelgupaik kahassuhte varjus, toob mehele paratamatult kaasa loobumise sugulistest suhetes vastassooga.9 Kurb tagajärg nii naisele kui lastele kui isa on olemas, kuid ei ole võimeline täitma vanemlikke kohustusi ja võtma vastutust isa ja mees olemise eest, sest viis kuidas olla abikaasa ja isa, puudub mehe meeles. (Target, Fonagy, 2002, lk. 56). Üht võib mõista, et olenemata isa kohalolekust või äraolekust, on samavõrd oluline ema teadvusetus meeles oleva kujutluse, mehest kui isast ja abikaasast, mõju kasvavale poisile. Isa teemat iseloomustab Freud (1939, lk. 114) järgmiste sõnadega: „Emadus on tõestatud mõistuse poolt, isadus on hüpotees koos järelduste ja eeldustega.“

Briti jungiaanlik analüütik ja psühhoterapeut Geraldine Godsil, kes on korduvalt külastanud Eestit, Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi kutsel, jagas oma tähelepanekuid eesti meeste kohta järgmiselt: „Traumeeritud ühiskonnas, so. nõukogude aja järgses Eestis, võib vaadelda mehi, kes on lähedases suhtes idealiseeritud emadega, ning elavad veel eeloidipaalses ajas, ning ei tee välist maailma märkamagi, nii kuidas seda emad sageli suhtes lapsega teevad.“ (Godsil, 2012) Ja nii võib olla ilmselt paljude eesti meestega, kes on küll suhtes, näivad hoolivat, naise, laste ja suhte ees, kuid tegelikult on eemal oma tunnetest: mõnust, vihast ja rahulolust, olles endiselt omas meeles koos emaga.

Meeste tundeelu muudab keeruliseks ka kogukondlik meelelaad. Tänane Eesti elab endiselt haavatuna möödunud hävingust ja riikliku elu järskudest muutustest. Haavatud kogukonna meeleseisund kajastub ka paljude inimeste suhtes, kuhu oidipaalne maailm, oma üksinduse ja valuga ei ole pärale jõudnud. Valitsev enesekesksus kui sobiv tõrjeviis haavadest tuleva valu vastu, on võtnud võimaluse unistada inimlikest ideaalidest, leida uusi kogukonna koosolemise viise, taastada endiseid rahvuslikke väärtusi, miks mitte ka uuel viisil ja moel. Kuid mis siis kui kultuuri iseloomustab üha enam mõtlemise algelisus, tunnete pidurdamatus ning võõra imiteerimine, või arusaamatu ja tühi teaduslik intellektualiseerimine, milles luust ja lihast inimene on välja jäetud, ning vastastikune mängulisus on puudu? Kaplinski (2000, lk. 110) nimetab sellest mängu, mida kogukond kui hoolimatu ema mehega tahab mängida totaalseks mänguks. „Totaalse riigi asemel oleme saanud endale totaalse mängu. Mõlemad on sallimatud nende vastu, kes ei taha kaasa tulla ja mängida. Mõlemad ei hooli inimlikkusest, inimesest.“

Nii viivad ahvatlev lapselikkus, kus pole mõnulemiseks pingutust vajagi, kui ka mõistetamatu ja tundevaene mõistuse pärasus, meid eemale tegelikust ja ehedast, juba ununema kippuvast ürgpärivusliku sisuga soome-ugri kultuurist. Võõras kultuur ja indoeuroopalik mõtlemisviis, mõjutavad suhteid perekonnas, tekitades segadust, sest mõttekujutlus eestilikust pereelu viisist on ära. Elavat suhet perekonna ja teiste oluliste inimestega ei asenda ka abivahendina vajalik ilmavõrk, mis pakub kavalaid võimalusi uueks ja ri(u)kkalikuks kahassuhteks puudutusvaba visuaalse maailmaga.

Kahasuhtest väljumine küpseks püsisuheteks polegi meestele nii lihtne kui võiks arvata. Tundeelu arenemine võib takerduda kahassuhtesse emaga, mis täiskasvanuna võib kaasa tuua lõputu õnne (ema) otsimisse korduvates suhetes. Isa puudumine, mis kahjustab meheliku eneseteadmuse kujunemist, lisab oma varjundi mehe suhetele naistega. Kogukondlik ja ühiseluline suhtumine meheks ja isaks olemisse, ning perekonda on sedavõrd eripalgeline, et ei ole hõlbus oma rada leida.

Samas võib meestele olla veel enam segadust tekitav, kuid kes teab võib-olla hoopist selgust toov, uus teadmine ajaloolastelt Marika Mägi10 jt. ning rahvaluuleteadlastelt Meril Metsvahi11 jt. eestlaste põlisest matrilineaarsest ehk emakesksest peresuhete korraldamise viisist. Mehele on emajärgses ühiskondlikus korralduses, milles sugulust arvestatakse naisliini pidi, pereelus hoopis teistsugune koht ette nähtud, kui seda isakeskne igermaanlik pereelu korraldus ette näeb.

Kuidas saavad mehed olla mehelikud mehed ja hoidvad isad lastele ning abikaasad naistele, kui eesti kultuuri poolt määratletud meheks olemise tunnused, on kaasajal kõrvale jäämas ning asendumas postmodernse ülemaailmse segadikuga. Kas siin on siis see koht, kus meestele, isadele ja abikaasadele saavad appi tulla vanaisad ja vanaemad oma meelerahu, elukogemuse ja tundetarkusega?!

Kui Lääne kultuur survestab meest olema lapse juures kohal, siis Jaapani kultuuris on teisiti. Jaapanis on mees ema ja lapse suhtest välja jäetud või on lihtsalt äraolev. Kui naine jääb rasedaks siis lahkub ta kodust ning läheb oma vanemate koju seitsmendal või kaheksandal raseduskuul, ning pöördub tagasi koju kui laps on paarikuune. Ema ja laps magavad samal futon madratsil samas toas koos kuni lapse kolme vahel ka viie aastaseks saamiseni. Mees töötab pikki päevi ning jõuab koju hilja õhtul. Abielu püsib koos kuigi nad ei näe teineteist eriti ning neil puudub suguelu. Kaks erinevat sotsiaalset situatsiooni koos erinevate sotsiaalsete ootustega isale. (Marks, 2002, lk. 94)

Eelpoolkirjeldatu ahvatleb mõtlema kuivõrd nüüdne kujutlus lapse ja ema ning lapse ja isa suhtest on kehtiv meie kultuuris. Millised oli tegelikult endisaegsed eesti kogukondlikud ootused ja nõudmised isa kohal- või eemal olemisele? Kui põlvkondade ülesed eeskujud isa ja lapse suhte kujundamiseks võivad kuskil meelte sügavustes ja pärimuse aineses olemas olla, siis miks mitte need üles otsida?

Allikad:

Chodorow, N. J. (2012) Individualizing gender and sexuality. Theory and practice. New York & London, Routledge

Eesti Murrete Sõnaraamat, II-8. (1998) Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia. Eesti Keele Instituut Freud, S. (1939) Moses and monotheism, trans. James Strachey (1964), Standard Edition, Volume 23, London: Hogarth Press

Green, A. (2009) The construction of the lost father. In The dead father. A psychoanalytic inquiry. L. J. Kalnich & S. W. Taylor Eds. London & New York: Routledge, lk. 23-46 Godsil, G. (2012) Personal communication. Kaplinski, J. (2000) Kajakas võltsmunal. Tallinn: Vagabund Marks, M. (2002) Letting fathers in. In. The importance of fathers. A psychoanalytic re-evaluation. J. Trowell and A. Etchegoyen (eds). London and New York: Routledge, lk. 93-106 Mägi, M (2009) Abielu, kristianiseerimine ja akulturatsioon. Perekondliku korralduse varemast ajaloost Eestis. Adriane Lõng, 1/2, lk. 76-101 Segal, H. (1975) Introduction to the work of Melanie Klein. London: The Hogarth Press Target, M., Fonagy, P. (2002) Fathers in modern psychoanalysis and in society. The role of the father and child development. In. The importance of fathers. A psychoanalytic re-evaluation. Ed. S. Budd. London & New York: Routledge, lk. 45-66

Järgneb VI osa: „Mees Eesti ühiskonnas,“ kus vaatame, kuidas mees end ühiskonnas tunneb ja mida ühiskond temaga teeb.

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 4. aprillil 2020/ 16. mai 2020/26. juuni 2020

1 Neoinfantiilsus: infant`iilsus -e 11~9 s> (< infantiilne), infantilism <infantil|`ism -ismi -`ismi 22e s> • med lapsepärasus, täiskasvanu kehaliste v vaimsete võimete püsimine lapse tasemel; infantiilsus võib olla täielik v osaline; vet puudulikust söötmisest ja halvast pidamisest johtuv põllumajanduslooma puudulik arenemine sünnijärgsel perioodil: psüühiline infantiilsus: PSÜH mõtlemise algelisus ja emotsioonide pidurdamatus (haigusena) (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus).

2 Hambamees – mees, kes on lõbus, vihane ja kui vaja ka võluv. (hambamees 1. naljamees, vigrujuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees – – teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees – – ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran, 2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas, 3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi. EMS ilmavõrgus)

3 Jutt on esimesest kuuest elukuust.

4 Eesti keelne väljend seostub huvitaval kombel lapse kõige varasema surmahirmuga – annihilatsiooniga, lagunemise ja olematuks hajumisega.

5 Tegemist on nn. ülekande tundega, kus analüüsitav tajub end analüüsis olevat samasuguses suhtes isaga kui kunagi lapsena. Seetõttu näeb ta ka naist analüütikut isana.

6 Kliinilises töös väljendub teadvusetu meele purustamise jõud peamiselt psühhoanalüütiku tõlgenduste tühistamises, aga ka sõnalisi rünnakuid ja solvanguid, kuni harvadel juhtudel ka väljaelava käitumiseni, milles rünnatakse iseennast või analüütikut.

7 Segal kirjeldab lapse oidipaalset rivaalsust kui iha ema järele ja viha isa vastu, kes omab ema. Rivaali ründamine on ajendatud soovis hävitada isa ja oma koht ema kõrval tagasi saada. Tegemist on analüütilise töö ülekande olukorraga, kus kunagine olukord lapseeas on nüüd elustunud, ning Segal on isa asemele asetatud. Segalit pani imestama, et ema vastu puudus analüüsitaval iha. Millest siis rivaalsus?

8 Psühhoanalüütiline mõtlemine käsitleb nii ema rinda kui isa peenist kui elujõu ehk väe kehalist ilmingut, mis võrdkujutatult seostub loovusega nii vaimses tegevuses kui inimsuhetes. Elujõu allikate hävitamine peatab suhete arenemise ja tõkestab loomevõime.

9 Varases suhtes emaga on nii meeste kui naiste kahesoolises meeles valitsevaks naiselik meeleosa. Meeste mehelik meeleosa saab arenemiseks toetust ja kinnitust hilisemates suhetes isa ja teiste meessoost täiskasvanutega.

10 Vaata lähemalt põhjalikku teemakäsitlust: Mägi, M (2009) Abielu, kristianiseerimine ja akulturatsioon. Perekondliku korralduse varemast ajaloost Eestis. Adriane Lõng, 1/2, lk. 76-101

11 Vaata lähemalt: Eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon. Intervjuu Merili Metsvahiga. Müürileht. Sotsiaalia. 6. detsember 2016