Vested meelesõõlamisest VI osa

Kuues loeng. 

Meelesõõlamine kokkulepetest, kolmainsussuhtest, ülekannetest ja meelehäiretest. 

Kokkulepped ehk kompromissid.¹  

Aluse inimese meeleilma ja keha arengule rajavad teisenemised meele ja keha suhtes. Uuenev meelilm ja arenev keha kohtavad jätkuvalt järk-järgult teistsuguseks muutuvat olekut, millest omakorda sünnib vajadus sõlmida kokkuleppeid soovide, tahtmiste ning vajaduste ja välisilma võimaluste vahel. Kokkulepetest sünnib ajutine rahulolu, tasakaal ja mõnu, koos püsiva rahuolematusega. Kuna taas ja taas tuleb leppida häirivate asjaolude või mõistmatute inimestega.  

Nurina taga peidab end lapsepõlv, mis unelmates kuldsena näib olevat. Lapsepõlv on kui kaotatud paradiis, mida inimene jääb elu lõpuni otsima, seda mitte kunagi leides. Marcel Proust on öelnud, et parim paradiis ongi kaotatud paradiis. Briti ühe tuntuma meelesõõlaja Melanie Kleini arvates on inimene alles siis piisavalt valminud kui kõik tema lapseeast pärinevad soovid saavad rahuldatud. Seda küll läbi puudusega leppimise. Vajaduste täieliku rahuldamist enam ei tule ning ega seda ju polnudki. Oli vaid mõttekujutus.  

Kokkulepped sünnivad mõnu ürgaluse, mõnuprintsiibi² ja tegelikkuse ürgaluse reaalsuseprintsiibi³ vahelises läbikäimises, mis Freudi arvates juhib inimese elu ja tegevust.⁴ Mõnu ürgalus väljendub soovis saada vajaduste rahuldamisest täit mõnu, vältides sealjuures valu. Kokkulepete leidmist mõjutavad salatajus peituvad lapseea soovid, mis teadvusest väljatõrjutuna nõuavad endiselt  kohest rahuldamist täies ulatuses.⁵ Täiskasvanu lapseea soovide ja vajaduste maailm ei ole unustatud, kuid keelatuna jääb silmamata. Salataju aines võib küll häirida kokkulepete sõlmimist, kuid on mõtlemises vajalik tundesideme säilitamiseks. Lapseea kihude igavese ja lõpliku vangistuse korral salatajusse kaob ka side tundetõega. Täiuslikult mõtleva täiskasvanuga, kes teab kõike loogiliselt, on kokkulepete sõlmimine keeruline või võimatu. 

Meelesõõlamise algaastatel olid sõõlatavate kokkulepped seotud ennekõike sugueluga. Euroopas valitsenud varem mainitud Viktoriaanlikul⁶ ajastul, ei seostatud sigivuse eesmärgiga suguelu mõnuga. Ajastule omased kõrged moraalsed nõuded, peitsid loomulikud sugulised vajadused ja tunded kalevi alla. Avalikud väljendused ja vihjed suguelu teemadel olid lubamatud. Mees- ja naiskirjanike raamatud ei tohtinud ühel ja samal raamaturiiulil olla kõrvuti, kanakoiva mainimine söögilauas oli äärmiselt taktitu.  

Stefan Zweig  kirjeldab raamatus „Eilne maailm. Eurooplase mälestused.“⁷ 19.sajandi lõpuaastate Viini kogukonda järgmiselt. Valitses fallostsentristlik arusaam meeste ja naiste suhetest. Vastavalt üldisele arvamusele puudusid naistel igasugused vajadused suguelu järele, jättes kõrvale soovi saada lapsi. Noored vallalised mehed, said reeglina oma esimesed suguelu kogemused prostituutidelt. 

Tänapäevaks on kujunenud näiliselt mõistusevastane olukord, kus sugulise vabaduse kõikelubavuses tunnevad inimesed suguelust hoopis vähem mõnu kui Victoria ajastul. Laialt on levinud sugueluvabad paarisuhted ja abielud. Meelehäirete põhjused tänapäeval on harva seotud sugueluga, kehvad on aga kokkulepped seoses kehaga. Nii keha väljanägemise kui toimimisega. Meelesõõlajale on tuttav liikumine, meeleilmas lahendamata raskuste teisendamine konkreetsemaks, keha keerdsõlmedeks. 

Mida rohkem sugulise rahulduse pinnapealset kogemist ilma läheduse ja õdususeta, seda vähem rõõmu saadud rahuldus pakub. Vastuolulist nähtust nimetatakse kurvameelseks nautlemiseks ehk depressiivseks hedonismiks. Briti meelesõõlaja Mark Fisher kirjeldab olekut järgmiselt: „Võimetus teha midagi muud kui mõnu taga ajada, mida saadab samal ajal lakkamatult tunne, et midagi jääb puudu.“ (Verhaeghe, 2018, 109)⁸ 

Kolmainsussuhete põiming, vastuolud ja vastaseis.⁹ 

Oidipaalne kokkupõrge¹⁰ on Freudi psühhoanalüütilise teooria kandev kese. Oidipaalset teooriat iseloomustab isa- ja mehekeskne vaade, kus naise ja ema koht ning mõju pole lapse arengule oluline. Vaade tulenes nii valitsevast meestekesksest ühiselulisest ümbrusest koos patriarhhaarse perekonnaga, mis tol ajal ilmutas juba murenemise märke. Oma mõju võis olla Freudi enda keerulistel suhtel emaga¹¹ või juudi usundil.¹² Melanie Klein lisas Freudi Oidipaalse tüli käsitlusele möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel lapse varajase arengu sügavama käsitluse ja ema olulise osa tähtsuse selles arengus.  

Prantsuse psühhoanalüütiku Andre Greeni sõnul on Oidipaalne vastuolu lapse arengus kaasas sünnist alates kui mitte juba enne sündi. Laps sünnib maailma, kus on kaks tema vanemat, teda algusest peale saatmas. Ema vahetus suhtlemises lapsega ja isa nii ürgpärivuslikult ehk fülogeneetiliselt¹³ kultuurimälu kaudu lapse meeles kui ka ema salataju kaudu. Isa on kohal puuduvana, oma  puudumise (absence) kaudu. Ema ja lapse suhtes on isa kohal ema meeleilma kaudu, seoses mõtete, tunnete ja ihadega mehest, lapse isast.  

Oidipaalne riid tekib lapse meeles ema ja isa suguelu teadvustamisel, mis toob kaasa hirmu isa ees, kes võib poisi arvates teda kohitseda, soovi eest elada emaga suguelu isa moodi. Teadvustatud oidipaalne olek, purustab lapse meelepetted oma sugulisest võimekusest ja iseenda kesksest kohast ema meeles. Sündiv üksindus toob kaasa valu, viha ja kurbuse. Selgub inimese kahesoolisus, biseksuaalne¹⁴ olemus, iseenda surelikkus¹⁵ ning põlvkondade vaheline erinevus. Laps ei tunne end enam maailma keskpunktina, olles ühtlasi kaotanud oma meelepetliku kõikvõimsustunde. Emal on mees või isal on naine, kellega kehaliselt ja suguliselt võimekuselt laps ei ole võrdne. Lapse teadvuses toimunut võib võrrelda piiblilooga Aadama ja Eeva (NB enne Eevat oli Lilith¹⁶) Eedeni aiast väljaajamisest. Ränkraske kogemusega kaasneb ka rõõm ning avaneb võimalus iseseisvaks eluks. Partneri leidmine endale on nüüd tulevikus võimalik. Kaob hirmutav verepilastuse ehk intsesti¹⁷ väljavaade. Oidipaalses olukorras tajutud ema ja isa kui kahe inimese suhete saladus loob avarama aluse uudishimule maailma vastu. Isa-ema suguühtest on saanud lapsele loovuse eeskuju, kus kahest erinevusest sünnib uus. 

Oidipaalne vastasseis lahendub poisil isaga samastudes. „Kui ma ei saa elada emaga suguelu, nii kui seda isa teeb, siis kui suureks saades elan ise oma suguelu paarilisega nii kui isagi.“ Isa ja ema vastastikune suhe, kus vanemad end turvaliselt tunnevad, loob ka lapsele turvatunde, mis kandub hiljem edasi suhetesse naistega. Naisi ei kogeta nii ohtlike ja ähvardavatena, nii kui lapsepõlves koges poiss ema, olles ebavõrdses sõltuvussuhtes. Tärkamas on võimalus suheteks naistega kui mees, kes ei karda end kaotada, nii kui ta oli end kaotanud suhtes emaga. 

Emast eraldumine loob lapsele uut laadi seisu suhtes iseendasse. Ema ja isaga seoses sünnib uut laadi arusaam kahe inimese suhtest, millist varem ei olnud. Muudatuse tingib nii uus teadmine, et isal ja emal on omavaheline eriline suhe, kui ka teadmine et vanemate suhe on eraldi olev, temast endast sõltumatu suhe. Teadmine kolmest objektist kui eraldiolevatest inimestest loob uue väljavaate teadmiste liigendamiseks ning annab aluse kahe teise tunnuse liigitamiseks. Isa ja ema ei ole mitte ainult kaks olemasolevat nähtust, vaid nüüd on leitud ka alus mille põhjal nähtusi liigitada. Avanenud seisund annab lapsele lisaks suhetes osaleja osale ka vaatleja osa koos mõttekujutlusega ema ja isa mehe ja naise armastussuhte olemusest, mehe ja naise osast suhetes ja paarisuhtes tärkavatest tunnetest. 

Uus suhe iseendaga, seab lapse silmitsi  üksinduse ja kaotuse tunnetega, milliseid on raske alul taluda, kuid just uus olukord annab lapsele võimaluse oma elu alustamiseks. Melanie Kleini sõnul sõltub inimese kohanemisvõime maailmaga, oidipaalses olukorras (isa-ema suguelu teadvustamine) tekkinud ilmaolemisega toimetulemisest. Mida valutumalt läbib inimene oidipaalse olukorra, seda kergem on tal hiljem kohaneda ümbritsevas maailmas. 

Oidipaalse oleku läbimine on raske ja vaevarikas kogemus, mis jätab oma jälje iga inimese ellu.  Kuna oidipaalne vastaseis ei leia kunagi oodatut paelusliku, ideaalset lahendust, jäädes  vähem või rohkem lõpetamata, siis kohtub inimene suhetes elu jooksul paljude kokkupõrgetega, mis seostudes  oidipaalse olemisega, sünnitavad vajaduse taas ja taas valulist kogemust läbi töötada ning täiustada. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eraldumine esimesest armastusobjektist toimub siis kui ema ja laps saavad nii lapse kui ka ema poolt kogetud eraldiseisvatena. Teine eraldumine leiab aset kui isa ja ema omavaheline suhe ning nende kahe suhe lapsega, saab nii lapse kui ka vanemate poolt kogetud eraldiseisva  ja olemuselt teistsugusena. Mõlemad eraldumised on iseseisvaks eluks vajalikud nii üksinduses kui suhtes olemiseks, kuigi seostuvad valusalt lapsepõlve paradiisi kaotusevaluga ning üksinduse piinaga.  

Meelehäirete tärkamine ja kujunemine. 

Meelesõõlamise teoorias eristatakse kahte meelehäirete tekkeviisi. Kokkupõrke ehk konflikti mudeli järgi põhjustab meelehäireid ego võimetus luua piisavalt sobivaid kokkuleppeid salataju soovide ja välisilma võimaluste vahel. Kui ego ei suuda taluda tegelikkusest tulenevaid piiranguid, on võimetu  loobuma kihude kohesest ja täielikust rahuldamisest, ning piisavalt rahuldavat kokkulepet meeleilmas ei sünni, on vaimse häire haigustunnuste siginemiseks viljakas pinnas loodud. Puudulik kokkuleplus viib varaste, ajas ja ruumis sobimatute toimimisviiside juurde, mis äratavad samas pinge ja ärevuse. Kuhjuvalt kasvav ärevus ja pinge võib seejärel väljenduda erinevates isikupärastes haigustunnustes.¹⁸  

Puuduse ehk defitsiidi mudeli järgi virguvad meelehäired peamiselt  lähedaste inimeste hoidva suhte puudumisest, mistõttu lapse vajadused jäävad jätkuvalt rahuldamata ning puudusest sündinud pingest ja ärevusest sünnivad meelehäired. Kahjustused tundeelu arengus, muudavad keeruliseks või isegi võimatuks püsivate suhete loomise ja hoidmise. Häiritud on arusaamine iseendast ja oma tunnetest. Võimetus mõista tundeid toob kaasa piinava üksinduse või sõltuvussuhted, millistes mina kipub ära kaduma.  

Freudi mõte meelehäirete lätetest inimese varajase arengu ebakõlades ja puudustes, avas uudse ja laiema arusaamise meelehäirete tekkeloost, etioloogiast. Kui põhjused peituvad tundeelu varajases arengus, siis on iga inimene võimaliku meelehäire kandja. Minevikus peitub viitsütikuga pomm, mis võib lõhkeda kui meel pingele vastu ei pea või tabab ootamatu hingemurd.  

Kergemate meelehäirete, neurootiliste korral vaevlevad inimesed suhetega seotud valusate tunnete käes, ehitades nähtamatuid seinu enda ja maailma vahele, et oma rahuldamata vajadustega, kuidagigi toime tulla.¹⁹ Raskete meelehäirete (psühhootilised) korral elab inimene peamiselt  iseenda vaenulikus ja vihases meeleilmas. Tal on keeruline luua suhet teiste inimesega. Suhete puudumine või häired suhetes toovad endaga kaasa piinava üksinduse, koos püsiva ja talumatu valuga rahuldamata vajadustest. Inimesed ehitavad neis suhetes teistest eraldavaid seinu, et üldse ellu jääda.²⁰ Neurootiliste ja psühhootiliste meelehäirete vahele jääb piirialane häire. Piirialase häirega inimesed vaevlevad lakkamatute ja teineteisele vastu astuvate soovide käes – olla suhtes ja olla eraldi, eemal suhtest. Suhtes olemine ähvardab enese kaotusega, hirmuga, et teine inimene neelab ta alla, üksindus seevastu piinava vajaduse teise inimese järele.  

Ka meele ära eksimine suguelus ehk seksuaalsete kõrvalekallete juured peituvad inimese suhete varajases arengus. Suguelu häireid tekivad salatajus peituvate lapseea suguliste kihudega, seoses inimliku sooviga, saada mõnu varasemas arengus tuntud mõnu saamise viisidel. Näiteks soovid paljastada end, piiluda teiste suguelu, oraalseks (suuline nauding), hammustada paarilist (suuline kuri vägijõud), paarilise alandamine (päramine kuri vägivald), jne. Oluline on sugulistes vajadustes teha vahet eelmängu sobivate loomulike mänguliste toimingute ning sobimatute vahel. Kusjuures otsustajateks, mis sobib mis mitte on paarilised ise. Saksa meelesõõlaja Karl Abrahami sõnul rikastavad lapseea sugulised mõttekujutlused, millistest ei räägita kuid mõeldakse, ning erinevad varajased sugulise rahulduse saamise viisid (suuline, päramine) täiskasvanu tüvijõulist suguelu. Kui lapseeast pärit sugulise rahulduse viis jääb täiskasvanule ainsaks ning viljastav suguühe puudub, on meel ära eksinud ja tegu sugulise kõrvalekaldega. Omasooiharust meelesõõlamine suguliseks kõrvalekaldeks ei pea. Tegemist on sugulise suhte erilaadse objektivalikuga. 

Ülekanne ja vastuülekanne. 

Meelesõõlaja ja sõõlatava suhtes võib silmata kahesuguseid tundeid, milles varased suhted seostuvad olevas hetkes. Freudi esialgse arusaamise järgi vabastas sõõlatava neuroosist salatajus peituva ebakõla asjakohane tõlgendus, mis andis sõõlatavale võimaluse teadvustada vaevava vastuolu olemus. Hiljem tõusis neuroosi ravis kesksele kohale sõõlaja ja sõõlatava suhtes ilmunud ainese sõõlamine, ülekandes sündinud tunnete tõlgendamine. Meelesõõlamise kese nihkus salatajus peituva vastaseisu teadvustamiselt  ülekandes tärganud mustrite ja tunnete teadvustamisele. 

Ülekandes ilmnevad lapsepõlves kogetud tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, mis kantakse üle või omistatakse meelesõõlajale. Kui lapsepõlves näiteks valitses isa last, siis nüüd teeb seda sõõlatava meelest meelesõõlaja. Samal viisil toimub tunnete ülekandmine vahetus suhtlemises teiste oluliste inimestega olevikus. Ülekande olemasolu inimene ise ei teadvusta. Kunagist lapseea suhet, mis on tärganud olevikus ning kujundab osa või vahel ka kogu suhtlemise laadi, tajutakse tegeliku olevikus oleva loomuliku suhtlemisena.  

Vastuülekande all mõistetakse kõiki tunde-, mõtte- ja käitumismustreid, mis tärkavad meelesõõlaja meeles suhtlemises sõõlatavaga. Vastuülekanne meelesõõlajas sünnib küll sõõlatavaga suhtlemises, kuid ei ole seotud otseselt sõõlatava ainesega. Midagi suhtes toimuvas võib äratada meelesõõlaja isikliku eluga seotud tundeid. Näiteks meelesõõlaja ootamatu ebakindlus ja abitus, võib ilmuda sõõlatava jõulise ründekorra kui meelesõõlajale meenub enda kunagine suhtega valitseva emaga. Või sünnib meelesõõlaja liialdatud kurbus sõõlatavate kannatustest, iseenda lähedase hiljutisest kaotusest. Vastuülekanne võib olla teadvustatud, kuid pingelises suhtes võib jääda koheselt teadvustamata. 

Meelesõõlamise kriitikast. 

Meelesõõlamist on kogu tema olemasolu ajal kritiseeritud²¹, nimetatud ebateaduseks, vaieldud kas tegemist on teaduse, kunsti või hoopis kirjandusega. 

Eesti psühhiaater Jüri Saarma (1977, 174),²² sarjab psühhoanalüüsi suguinstinkti nõukogude aja vaimus, kui vigast arusaamist, mis ei vasta marksistlik-leninlikule ideoloogiale: 

„S. Freudi kontseptsioonis on vähemalt kolm põhimõttelist viga. Esiteks pidas Freud suguinstinkti ainsaks ja universaalseks mõnutunde allikaks, ta seostas igasuguse rahulduse ja heaolutunde otseselt või kaudselt suguinstinktiga. Teiseks luges Freud suguinstinkti toimivaks juba lapseea sündimisest alates (hilisemates töödes ta vihjab koguni looteea libiidole), ta konstrueeris suvalise teooria selle avalduskujudest imiku- ja väikelapseeas, libiido suundumisest oma vanematele jne., mis kõik on faktiliselt tõestamata²³. Ja kolmandaks väitis Freud, et inimese kujutlustes ja käitumises toimivad seksuaalsuse rohked sümbolid (sigar = phallos, trepist ülesminek = coitus, koorilaul = kollektiivne onanism jms). Nende printsipiaalsete vigade tõttu ei kehti freudistlik käsitlus inimese psüühika seaduspärasuste suhtes ei normis ei patoloogias.“ 

Arvustades meelesõõlamist aetakse sageli omavahel segi Freudi isiksus ja meelesõõlamine.²⁴ Kuigi Freud ja Joseph Breuer rajasid aluse meelesõõlamisele ja Freudi edasine panus on määratult suur ja sisukas, on meelesõõlamise edasi arendajad teoorias ja praktikas algsetest ideedest oluliselt kaugemale edasi liikunud. Kritiseerides Freudi töid ja seega meelesõõlamise algusaja lätteid, jäävad kõrvale nüüdisaegsed teoreetilised ja kliinilised teadmised ning kogemused. Nii võib kaduma minna meelesõõlamise teadusliku teooria areng, jätkuvus ja liikuvus, mis eristab meelesõõlamist pseudoteadusest.  

Loomulikult on meelesõõlamises hulgaliselt vajakajäämisi: liigne klammerdumine alust rajavasse teadmistesse, kohatu konservatiivsus  ja autoritaarsus ning sallimatus uue teadmise vastu. Meelesõõlamine on saanud kaasa Freudilt nii head kui halba.  

Ka meelesõõlamine vajab ülesehitavat arvustamist. Prantsuse meelesõõlaja Didier Anzieu (2016, xxv)²⁵ on öelnud järgmist: „Psühhoanalüüs on haige oma edust.[…] Ei ole vaja korrata Freudi avastusi Victoria ajastust. Vaja on leida psühhoanalüütiline vastus tänapäeva ühiskonna moodsa inimese rahutule ja tusasele meelele.“   

Freudi ideed on rajanud psühhoanalüütilise mõtlemise kui teadusliku mõtlemisviisi, millele on tunnuslik vanade ideede asendumine uutega, paradigmade muudatus. Briti meelesõõlaja Christopher Bollas’e sõnad: ARVUSTAV IDEEDE PURUSTAMINE ON INIMESE VAIMSES ARENEMISES OTSUSTAV AJE sobivad nii meelesõõlajale, sõõlatavale kui meelesõõlamise kogukonnale endale jätkuvaks meelesõõlamise arvustamiseks ning arengu toetamiseks.   

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja ühte sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 28.07.2017; 22.10.2017; 2. jaanuar 2020/ 6. juuni 2021/ 13. juuli 2021/ 21. juuli 2022 

1

 ALATI

    Jääb elust pisuke puudu

    yks sajand

    yks aasta

    yks päev

    yks öö

    yks sulnis viiv

    yks silmapilk.

Ilmet, P. (2001) Muigelsui ent tõsimeeli. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 90.

2  Mõnu põhialusus ehk mõnuprintsiip seob kokku elu- ja surmatungi.

3  Tegelikkuse põhialusus ehk reaalsusprintsiip võimaldab mõnu saamist ajas ja ruumis edasi lükata ning taluda mõnutunde puudumist.

4  1924 aastal lisas Freud kolmanda nn. Nirvaana printsiibi, mis taandab erutuse nulli.

5  Enamik kihudega seotud soove, tahtmisi ja unelmaid on lapsele ürgpärivuslikult kaasa antud enne sündi. Lapseeas leiavad kihudega seotud soovid end meeles üles, otsides rahuldamise võimalusi välisilmas.

6  Viktoriaanlik ajastu oli Suurbritannia, Iirimaa ja India kuninganna Victoria valitsemisajal 20. juunist 1837 kuni tema surmani 22. jaanuari 1901 aastal.

7  Zweig, S. (1988) Eilne maailm. Eurooplase mälestused. Tallinn: Eesti Raamat

8  Verhaeghe, P. (2018) Body and soul, a never-ending story. In. A psychoanalytic exploration of the body in today’s world. On the body. London & New York: Routledge, 105-119

9  Oidipaalsete suhete põimingu kui üldise ja kõikehaarava kultuuri nähtuse olemasolu on paljud  traditsiooniliste kultuuride uurijad, antropoloogid ja folkloristid kahtluse alla seadnud. Tekib küsimus, et kas oidipaalsel kokkupõrkel on kohta ka soome-ugri kultuuris.

10  Oidipaalses kokkupõrkes saavad kokku lapse kihud sugueluks vastassoost vanemaga ühelt poolt ja teisalt ümbruskonna keeld sellelaadseks suhteks. Perekonna raames isa ja ema keeld.

11  Vt. https://en.wikipedia.org/wiki/Oedipus_complex ja http://www.freudfile.org/childhood.html 

12  1939 aastal avaldas Freud oma töö „Der Mann Moses und die monotheistische Religion.“ (Mooses ja usk ainujumalasse). Teose ilmumisest ilmus ka nupp Eesti ajakirjanduses: „Mooses ei olnud juut“, Uus Eesti, 24. sept., 1938, nr. 262, lk. 8, http://dea.nlib.ee/JQ/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=suur&pid=s1258130&nid=67021 

13

 Kui vaid suudaksin tungida peeglite mällu

    Ma inimestest teaks peaaegu kõik.

Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Tallinn:Eesti Keele Sihtasutus, 357

14  NB, jutt on kahesoolisusest meeles, mitte kehas. Inimese meeles on kaks sugu esindatud võrdsel määral.

15

 Kes mõtleb surmast

                  mõistab olemise habrast keerukust

    kes mõtiskleb minevikust

                  võib arvata tulevikus toimuvat.

Ilmet, P. (2013) Sõõlatud luule. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 410

16  Esimesest Moosese raamatust võib lugeda 1:27: Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!. Lilith oli Aadama esimene naine, kelle Jumal lõi Aadamale samuti oma näo järgi. Kui Aadama lõi ta tolmust, siis Lilithi lõi ta mustusest ja räpast. Kuna nad olid Jumala ees võrdsed, keeldus Lilith peagi Aadamale pikali heites anduma, ning põgenes Eedeni aiast.

17  Intsest: Verepilastus, suguline vahekord lähedaste sugulaste vahel, kes seaduse vm. ühiskonnareeglite järgi ei tohi abielluda. 

18  Näiteks sundmõtted ja sundkäitumine, depressioon, alkoholism või muud sõltuvushäired, jne..

19  Ameerika filmilavastaja Woody Allen’ filmid kirjeldavad ilmekalt neorootiliste inimeste kaksipidisust.

20  Geštaltteraapia rajaja Fritz Perls on öelnud, et kui neurootikud ehitavad losse pilvedesse, siis psühhootilised inimesed elavad seal.

21  Vaata psühhoanalüüsi kriitikast lähemalt: https://en.wikipedia.org/wiki/Psychoanalysis#Criticism Eesti keeles on soovitas Vaino Vahing lugeda Jüri Alliku kommentaare Freudi raamatus „Inimhinge anatoomiast“ (Tõlkinud Anne Lill, kommenteerinud Jüri Allik. Tartu Ülikooli Kirjastus 1999).

22  Saarma, J. (1977) Psühhopatoloogia. Tallinn: Valgus

23  Meenutan raamatut Moll, A. (1910) Lapse suguelu. Tallinn: Teadmised, mis ilmusid veel tsaari ajal, kuid Jüri Saarma pilgu alla ei ole ilmselt sattunud.

24  Parafraas nõukogude ajast: „Ütleme Lenin, mõtleme partei, ütleme partei, mõtleme Lenin!“, kus kahe erineva nähtuse vahel loodud sümbiootiline side kaotab mõlema nähtuse tegeliku olemuse, asendades tegelikkuse meelepettega ehk antud näite korral religioosse ikooniga. Sümbioosis kaob oidipaalne erinevus, kaovad tähendused ning alles jääb vaid pregenitaalne ühtekuuluvustunne.

25  Anzieu, D. (2016) The skin ego. London: Karnac