Vested meelesõõlamisest VII osa

Seitsmes loeng.

Tuntumad meelesõõlamise teooriad.

Laiem vaade.

Meelesõõlamise teooria arengu viis sammu: 

-Freud: 1895, Hingemurru-võrgutamise teooria. Trauma; 

-Freud: 1900, Kaardistatud meele teooria. Meeleilma kolm osa;

-Freud: 1923, Koetis-põimingu teooria. Ego seesmised vastuolud;

-Melanie Klein, Objekt seoste teooria. Olendid ja suhted meeleilmas;

-Bion: Mõtlemine tunnete üle. Tundetõde.

Läänemaailma meelesõõlamise sünnimaaks sai Austria. Alust rajasid Freudi lähemad kaasteelised Saksamaalt, Inglismaalt ja Ungarist. Hiljem liitus huvilisi Prantsusmaalt ja Ameerikast. 

Esimese Freudi teooriast erineva meelesõõlamise rajas Melanie Klein Suurbritannias. Peale Teist Maailmasõda ilmus Prantsusmaal Jacques Lacani omanäoline meelesõõlamine, ning Ameerika Ühendriikides klassikalise psühhoanalüüsi truu edasiarendusena egopsühholoogia. Seitsmekümnendatel sündinud minapsühholoogia vahetas peatselt välja egopsühholoogia. Üheksakümnendatel sigines Ameerika Läänerannikul kontroll-meisterlikkuse teooria. Varakult sündinud  Lõuna-Ameerika meelesõõlamine kõndis üht rada Suurbritannia arengutega. Kuuekümnendatel lisas briti meelesõõlaja erilaadse lähenemise, mis seostus mõtlemisega tunnete üle. Bioni meelest oli meelesõõlamine seni tegelenud tiigri triipudega, mitte tiigri endaga.

Tänapäevast meelesõõlamist veavad Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Ameerika Ühendriigid ja mitmed Lõuna-Ameerika riigid näiteks Argentiina, Peruu ja Tšiili. Viimasel kolmel aastakümnel on meelesõõlamine tasapisi jõudnud ka endise NSVL’u mõjupiirkonda. Meelesõõlamine on taastunud Ungaris, Tšehhis, Poolas; taaselustunud Venemaal, Serbias, Leedus ning paljudes teistes Euroopa idapoolsetes riikides kaasa arvatud Eestis.  

Objekt-seoste teooria (object-relations theory). 

Objekt-suhted (object-relationship) tähistavad suhete ja suhtlemise välist vaadeldavat poolt, objekt-seosed (objelt-relation) väliste suhete sissevõetud kujundeid meeleilmas. Objekt-seoste teooria järgi täidavad meeleilma kujundid iseendast ja teistest inimestest, kujundid suhtest ja suheteid lõimivatest tunnetest. Isikupärane arusaam inimeste vahelistest suhetest, mis põimib ühete iseenda ja lähedaste kujundid, kujunditega seotud tunded, kujundid suhetest ning suhetega seotud tunnetest, sünnib suhetes. Meeles kujunenud koetis ürgneb suhtes emaga, seejärel suhetes isa ja teiste pereliikmete ning inimestega.

Objekt-seoseid sõõlatakse eesmärgiga avastada ja tõlgendada koetises peituv, suhteid häiriv teadvustamata aines, et  sigitada meelde muutusi objekt-seoste vallas. Uuendused annavad alust objekt-suhete selliseks ümberkorraldamiseks, milles suhtlemine on vahetum ja vastastikusem ning enam vastavam tegelikkuses toimuvale. 

Melanie Klein arendas klassikalise meelesõõlamise ideid eelkõige varases lapsepõlves toimuva osas. Kleini panus oli niivõrd põhjalik ja juurteni tungiv, et Freud oma elu lõpuni ei näinud objekt-seoste teoorias meelesõõlamist.

Kleini teooria kandis välised suhted üle meeleilma suheteks. Ta lähtus arusaamisest, et laps sünnib ürgpärivuslike, algeliste kujutelmadega inimese kehaosadest, suguelust ja suhetest. Juba esimestel elukuudel põimuvad meeles ühte kujutelmad kahest vastandlikust ja vastastikku välistavast jõust, sugukihust (elutung) ja kurjast vägivallast (surmatung). Algsetes kujutelmades peituvad korratuses olevad tükid inimestest, suhetest ja kehast, mis suhtes emaga saava kindlama kuju ja arenevad terviklikeks kujutlusteks. Hiljem arusaamadeks iseenda, teiste inimeste ja suhete kohta. Sünniga katkeb ema ja lapse kehaline ning meeleline ühisus. Laps jääb üksi silmitsi meeleilma elu- ja surmatungiga seotud kujutlustega. Elutung viib suhete meeleilma moodustama, kujustama ning korrastama. Vägivaldne surmatung oma kurjuses tõukab suhteid juhuslikkusese ja  kaosesse.

Kuna ürgneval meeleilmal on raske üheaegselt taluda vastuolulisi kihusid, lõhestub või killustub meeleilm – meel laguneb, mida laps jaoks kogeb kui iseenda ära kadumist, täiskasvanu tähenduses surma. Pinge kahandamiseks viskab laps suurema osa tunnetest meelest välja, pannes tunded, kas inimeste või asjade peale et, sel viisil ise mingilgi moel alles jääda. Välismaailm täitub seeläbi pahade tükkidega, mis omakorda muutuvad ohustatavateks ja jälitavateks jõududeks. Meel tühjeneb ning välimine maailma muutub üha vaenulikumaks. Meeleilma siginenud tühjuse täitmiseks võtab laps välisesse maailma visatud halbu tükke meelde tagasi, mistõttu muutub lapse enda meeleilm omakorda ohtlikuks. Jälitamise ja vaenava tagakiusamise tunne, olematuks hävimise (annihilatsiooni) ja tükkideks lagunemise (disintegratsiooni) hirmud vaevavad püsiva tervikliku enesekujutluse puuduses vaevlevat last. Tunnete sisseviimisest ema meeleilma ja järgnevast väljast sissevõtmisest kujuneb varajase suhtlemise lakkamatu ahel. 

Bion lisab Kleini teooriale juurde mõtte, et laps vajab ema tarimist,  et sissevõetud paha, ei oleks enam nii paha kui enne. Tähenduse tundele loob ema, kes lapsele arusaamatu paha tunde omas meeleilmas ära seedib ja lapsele taritult tagasi annab. Ema toetab lapse vajadust muundada arusaamatu tunne, aistinguna nn beeta osised, milliste üle ei saa veel mõelda, andes tarimise kaudu lapse tundele mõistetava tähenduse  nn alfa sugeme, et sünniks mõte, mida mõelda. Järkjärguline tunnete tarimine, teisendab kehalised aistingud arusaadavaks ja mõtlemisele kättesaadavaks. Lisaks omandab laps tarimise käigus võime tarida iseenda tundeid nn alfa talitluse võime. Emapoolne lapse tunnete tarimine annab lapsele võimaluse võtta ka endale emalt oma meelde tunnete tarimise võime.

Objekt-seoste teooria on tuntud ja leiab laialdast kasutamist peamiselt Euroopas ja Lõuna-Ameerikas.

Egopsühholoogia (Egopsychology). 

Egopsühholoogia juured pärinevad klassikalisest meelesõõlamisest – Sigmund Freudilt ja Anna Freudilt. 

Egopsühholoogia, mis keskendub meeleilma koetise eri osade Id-Ego-Superego vaheliste vastuolude sõõlamisele, on kliiniliselt keerukas mõttetöö meeles toimuva  üle. Kuna ego ja superego  koosnevad nii teadvusetust kui teadvusel olevast meeleosast, lisanduvad osade omavahelistele lahkhelidele, ego ja superego sisemised vastuolud teadvusel oleva ja teadvusetu osa vahel. Egopsühholoogia keskne teema on kohanemine ümbritseva tegelikkusega. Kohanemine võib olla kahesugune: iseenda kohandamine vastavusse keskkonnaga ja keskkonna kohandamine vastavusse iseendaga. Kohanemise käigus areneb ego. Toetudes psühholoogiateadusele lisas egopsühholoogia meelesõõlamise teooriasse uuenduse – tungide vahelise vastuolu vaba arengu mõiste, arengu valdkonnad, mis ei ole otseselt ajendatud sugukihust. Uudne lähenemine rajas tee psühhoanalüütilisele psühhoteraapiale, isiksusehäirete sõõlamisele, kuna isiksushäirete tekkimise põhjused ei peitunud niivõrd salataju vastuoludes, kui lapsepõlve suhetes. Meelesõõlamise meeletöö seisnes ebaküpse ja algelise ego ülesehitamises küpseks egoks, sõõlates olemasolevaid ning sobimatuid tõrjeviise sobivamatega asendades.

Egopsühholoogia valitses peamiselt Ameerika Ühendriikides Teise Maailmasõja lõpust kuni seitsmekümnendateni, mil teda asendas minapsühholoogia.

Minapsühholoogia (Selfpsychology).

Minapsühholoogia rajas ameerika meelesõõlaja Heinz Kohut 70’ndatel. Uus suund meelesõõlamises keskendub nartsissismile, käsitledes nartsissismi loomulikku meelenähtusena, ettevõtmistele ja saavutustele ajendava jõuna. Meelesõõlamine keskendub minaobjekti vajaduste läbitöötamisele empaatilises suhtes. Minaobjektina näeb Kohut teist inimest, keda laps vajab eelkõige iseenda arenguliste vajaduste rahuldamiseks. Eri vanuses vajab laps erinevaid minaobjekte, oma arenguliste vajaduste rahuldamiseks. Piisavalt soodsates tingimustes  kulgenud arengus kaob valdav vajadus minaobjektide järele, ning teist inimest vajatakse eelkõige ja tema enda pärast. 

Kohut näeb mina kui iseenda hingelist ja vaimset kogemist, ning iseennast kogetuna tervikliku ja ühtekuuluvana. Kohuti arvates on inimese kõige tähtsam vajadus saavutada oma mina terviklikkuse ja kokkukuuluvuse tunne. Kohuti arusaam nartsissismist erineb Freudist, kes nägi nartsissismis tõsist meelehäiret, mida meelesõõlamine ei saanud ravida. Kohut näeb nartsissismis inimese elutervete taotluste allikat.

Minapsühholoogia on levinud peamiselt Ameerika Ühendriikides.

Kontroll-meisterlikkuse teooria (Control-mastery theory).

Kontroll-meisterlikkuse teooria on pigem psühhoanalüütilise psühhoteraapia protsessi teooria, mis piirneb kognitiivse psühhoteraapiaga, sündis 90ndatel. Joseph Weiss (1924-2004) tuli oma teoorias välja huvitava ideega toetudes Freudi hilistele töödele. Tema arvates on inimene võimeline hindama salataju toel ümbritseva tegelikkuse turvalisust või ohtlikkust. Ka arvas Weiss, et inimene on võimeline teatud määral kontrollima salataju ainest. Meelehäireid põhjustavad tõvestavad uskumused, kus tegelikkuses toimunu on jäänud mõistmata ja asendatud väljamõeldisega. Patogeensete uskumuste juured peituvad lapseea hingemurrus, ajas mil laps loob arusaamisi sündmustest, oma elus. Salatajus varjatud tõvestavad uskumused jälitavad inimest läbi kogu elu, häirides loomulike elueesmärkide saavutamist. 

Psühhoteraapiasse tuleb inimene salatajusse varjunud plaaniga, mil viisil tühistada tõvestavaid uskumusi. Psühhoteraapias vajab inimene turvalisust. Usaldavas suhtes testitakse tõvestavaid uskumusi, lootuses et psühhoteraapias uskumused ei täitu.

Kontroll-meisterlikkuse teooria on levinud peamiselt Ameerika Ühendriikide läänerannikul.

Psühhoanalüütilised lühiteraapiad.

Seoses ahaste psühhoteraapia võimalustega (meelesõõlamise ja psühhoanalüütilise psühhoteraapia pikaajalisus), koos vajadusega kriisiabi järele, otsiti Ameerikas viiekümnendatel lühemaajalisi meelehäirete raviviise. Lisaks psühhoanalüütilisele psühhoteraapiale sündis kaks teineteisega üpris sarnast, kuid samas erinevat lühiteraapiat: kriisiabi ja psühhoanalüütiline lühiteraapia. Kriisiabi ja psühhoanalüütiline psühhoteraapia erinevad teineteisest teooria, korraldusliku külje ja kliinilises töö olemuse poolest. Sarnasus on väline.

Psühhoanalüütilise lühiteraapia teoreetilised alused on samad kui meelesõõlamises. Olulisim erinevus on  ajaline kestus. Olenevalt lühiteraapia suunast 12-60 tundi. Lühiteraapias määratakse alguses eesmärgid, töö kese, kindel sagedus ja lõpetamise aeg. Kliiniline töö on väga intensiivne ja nõuab psühhoterapeudilt meelesõõlaja töökogemust, lisaks põhjalikku lühiteraapia alast koolitust. Sama oluline kui on asjatundja teadmised, oskused ja kogemused, on põhjapanev ka patsientide valik. Lühiteraapiasse sobivad meelehäire äsjase tekkega inimesed, kelle haigustunnused ei ole tõsised. Lühiteraapiasse ei sobi psühhootilised, raske depressiooniga, piirialased või tõsise isiksusehäirega patsiendid. Olulisim erinevus meelesõõlamisest on püüd vältida ülekande ilmumist. Ainese sõõlamine toimub tunnetega seotud mõtlemise taustal, ennetades sõltuvussuhte sündimist. Teine erinevus seisneb meelesõõlamise neljanda faasi läbitöötamise kõrvalejätmises.

Tuntumaid psühhoanalüütilise lühiteraapia suundumisi on neli:

-Peter Sifneos’e ärevust esilekutsuv psühhoteraapia (The short-term anxiety provoking psychotherapy);

-James Mann’i ajas piiratud psühhoteraapia (The time-limited psychotherapy);

-David Malan’i intensiivne psühhoteraapia (The intensive brief  psychoteherapy);

-Habib Davanloo laia fookusega lühiajaline dünaamiline psühhoteraapia (The broad-focus short-term dynamic psychotherapy

Meelesõõlajate suhtumine lühiteraapiatesse on vastuokslik. Ühed hindavad ja kasutavad, teised on seevastu ülimalt arvustavad.

Kokkuvõte.

Meelesõõlamise siht on taastada keha ja meeleilma tasakaalu loov suhe, mis toetub eneseregulatsioonile. Meeleilma ja keha koostöö sünnib ja areneb suhetes inimestega kolme sissevõtmise viisi kaudu: – allaneelamine, sissepanemine ja samastumine. Meeleilma arenemist ajendavad kiindumine ja sugukihu või mõlema aje koosmõju. Meeleilma areng sugukihu vallas seostub võimega sugukihu valitseda või vaigistada. Sugukihu vaigistamisel võimaldab vajaduste rahuldamise edasilükkamine enamat mõnu. Sugukihu suunamist teisale õilistamise teel annab mõnu loovast tööst. Vaigistamine toetub võimele leppida piirangutest ja piiridest sirguva piiratusega. Rahulolu suhetega nõuab piisavat vabanemist sõltuvusest emasest hooldajast, iseseisva ja eraldioleva kujutluse loomist iseendast ja teiste inimeste tajumist eraldi olevate ning iseseisvatena. 

Lõpetuseks.

Loengud on ajendatud soovist pakkuda mõtteid meelesõõlamise  vallast, et mõnu ning naudinguga nendega mängida, koos sooviga esitatud mõtteid purustada, et iseenda mõttetööst kujuneks tõeliselt kasulik ja huvitav vaimne ja hingeline muudatus, isikupärane arusaamine ja teadmine meelesõõlamisest.

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal  4.11.2017; 3. jaanuar 2020/ 6. juuni 2021/ 15. juuli 2022/ 21 juuli 2022

1 Eesti meelesõõlamise arenguid vaata „Eesti psühhoanalüüsi lugu“: https://www.psyhhoanaluus.ee/eesti-psuhhoanaluusi-lugu-ants-parktal-jane-meimer-parktal-meelis-sutt/ või http://www.profpsyh.ee/index.php?page=41&action=article&article_id=52

2 Inimese tähistamine objektina tuleneb meelesõõlamise tavast, kus idujõu või libiidoga seotud esemeid, nähtusi, inimesi, kehaosi tähistakse tähissõnaga objekt.

3 Valisin eesti keelest sõna seosed, kuna relation viitab rohkem meele sisemistele nähtustele kui relationship. Inglise keelses erialases kirjanduses kasutatakse meeleilma sisemiste kujundite tähistamiseks sõna relation ja väliste suhte tähistamiseks relationship. Eesti keeles pakun vastavalt seosed ja suhted.

4 Iseenda ja teiste inimeste kui objektide subjektiivsed peegeldused, kujundid meeles.

5 Ilmekalt kirjeldab meeleilma kujundite vahelisi suhteid, kus välimine suhe tegelikkuses hägustub ning lõpuks kaob, Oskar Luts, näidendis „Sootuluke,“ „Vaimud on vägevamad kui inimesed. … .“ Ka näidendid „Mahajäetud maja“ ning muinasjutuainelised „Siniallik“ ning „Ülemiste vanake“ kirjeldavad tegelikkusest lahus olevaid meeleilma suhteid. O. Luts, Näidendid, Tallinn, Eesti Raamat, 1967, 226.

6 Struktuur: süsteemi elementide korrastatud kogum, nende vastastikune asetus ja seos.

7 Ürgnema – algupära saama, tekkima. (A. Saareste, 3:1276)

8 Oleneb teoreetilisest lähenemisest dissotsiatsiooni mõistmises: meeleilma kas lõheneb kaheks osaks või killustub tükkideks.

9 Peamiselt küll halvema poole, kuid mitte ainult.

10 Nn. projektiivne identifikatsioon ehk eestistatult jälgi jättev kaetamine.

11 Vaata: https://www.psyhhoanaluus.ee/containing-tarimine/

12 Vaata: https://www.psyhhoanaluus.ee/alfa-talitlus-alfa-funktsioon-beeta-osised/

13 Eesti keeles kasutan tähissõnu Ise-Vaim-Ülevaim. Ühine arusaam ja kokkulepe mõistete kasutamise osas puudub.

14 Näiteks: taju, tähelepanu, mõtlemine, keel, motoorsed oskused.

15 Kohut kõneleb empaatiast. Vt. https://www.youtube.com/watch?v=ZQ6Y3hoKI8U

16 Minaobjekti vajadustest ei kasva keegi lõplikult välja, nende vajaduste rahuldamine toimub teisel viisil. Täiskasvanute suhetes toimub minaobjekti vajaduste rahuldamine partneri vajadusi arvesse võttes, vastastikuses ja võrdses suhtes. Ameerika Meierite Liidul on loosung: „Sa ei kasva kunagi välja vajadusest piima järele.“ Kuid emapiima asemel jood sa nüüd hoopis teist piima, kus ka suhe on teine, seda piima ostad sa oma väljateenitud raha eest.

17 Soovitatav lugemine, eneseabiraamat: Engel, L., Ferguson, T. (1997) Kujuteldavad kuriteod. Elmatar

18 Läbitöötamine (working through) tähendab teadvustatud ainese aeglast ja järkjärgulist juurutamist igapäevaelu toimingutesse, käitumisse ja suhetesse, milles sõõlatav vajab veel meelesõõlaja toetust, kuni teadvustatud aines on piisaval määral käitumisse kinnistunud.

19 Oskar Loorits on kirjutanud: „Tungid vaigistatakse sisemiselt, ärritust varjatakse välise rahuga.“ (Loorits, O. (2017) Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis. Tallinn: Tammeraamat).

20 Vt. A. H. Tammsaare jutustus „Tähtis päev“.