VII. Hambamees. Mehe suguline ja sooline küpsus.

Igatsus olla laps, taas ja taas…: meeste kaasaegse lapsepärasuse1 juured psühhoanalüütilises võtmes.

Kuidas olla hambamees2 ja selleks ka jääda?

VII osa Mehe suguline ja sooline küpsus.

Mehe suguline ja sooline küpsus suhtes abikaasaga.3

Suguline suhtlemine on tundlik teema nii meestele kui naistele, kuna erinevast soost abielupooled puutuvad täiskasvanutena kokku oma varajaste, lapseeast pärit soovide, ihade, himude ja hirmudega. Mõnude ja valude allikad võivad meestel ja naistel olla küll erinevad, kuid ühine on häbi ning süütunne suguelust rääkides. Keeruline on mõelda iseenda kui sugulise olendi või oma suguelu üle. Põhjuseks ei pruugi olla ainult ärevusest kaotsi läinud sõnad, vaid vahel neid sõnu ei olegi kuskilt võtta. Seda siis kui inimese suguline- ja sooline eneseteadmus ehk identiteet, arusaamine iseendast kui sugulisest olendist ja soolisest isikust ei ole leidnud võimalust välja areneda. Suguelu katsumused ei ole tingitud mitte mehest või naisest, vaid mehel seoses naisega tärkavatest ja naisel seoses mehega tärkavatest tunnetest. Meeste jaoks võib vaevalisem olla suguelu vaimne ja hingeline, naistele seevastu kehaline pool. Lähedases suhtes kulub harilikult hulk aega, enne kui mees ja naine leiavad kooselus vähemalt mingikski ajaks ühise hingelise, vaimse, sõnalise, sõnatu ja kehalise keele, mis on vajalik mõnu pakkuva suguelu rajamiseks. Juhusuhted („üheöö vahekorrad“ või „kähkukad“) võõraga ongi seepärast nii soovitud kui ka vihatud, et kõik sujub raskusteta, kohe ja kiiresti. Kuna tegemist on enamasti siiski vaid eneserahuldamisega partneri kaudu, jätavad sellised vahekorrad paratamatult hinge tühjusetunde.

Mehe suguelu raskuste teema sügavamat uurimist alustame psühhoanalüüsi varasemast teadmisest. Austria psühhoanalüütiku Wilhelm Stekel’i4 (2013, lk. 143) meelest võib inimeses peituda mees, naine ja laps. Küpsust iseloomustab piisavalt terviklik ühendus nende kolme erineva olemuse ehk eneseteadmuse vahel. Teisesooiharus5 ehk sugutungi suundumus vastassoo poole mehel, tähendab enda sugulisel ja soolisel mees olemise arusaamisel6, kus

ta ihaldab ja himustab naist ning on võimeline looma ja hoidma mänguliselt suhet naisega. Stekel vaatleb inimest varase psühhoanalüüsi vaatenurgast, kus arvatakse et inimest kannustavad elu- ja surmatung (teisisõnu sugutung ja kurja vägivalla iha) ning inimesele on omane psüühiline biseksuaalsus (kahesooline meeleilm). Vaimse ja füüsilise pinge korral, mil hingeline ja vaimne tasakaal võib meelest kaduda, võib ka inimese suguline suundumus ja käitumine olulisel määral muutuda. Kooskõla taastamiseks omas meeles, taandub inimene varasemate, tuttavate, kindlustunnet andvate toimetulemiseviiside juurde, milles tärkavad lapsikus ja varased loomulikud omasooiharuse tunded.7 Tagasikulus (regressioonis) kunagisse lapse aega, kaob ka täiskasvanulik võime mängida, ning taastunud isekus nõuab kogu suhte mängumõnu endale. Tasub mõelda ka tagasikulus tekkiva omasooiharuse tunde olemuse üle, mis sageli inimesi ehmatab. Vaevalt on täiskasvanu omasooiharuse tunne sellises olukorras on ehe ja loomulik suundumus samasoolise kaaslase suunas, pigem on tegemist loomuliku igatsusega lohutava läheduse järele samast soost vanema järele.

Stekel (1971, lk. 15). arvab, et täiskasvanute sugulist meeleilma iseloomustab varase lapseea sugulise türannia, vägivalla8 ja hirmuvalitsus. Ei ole piisav kui lapseliku suguelu soovid ja tahtmised meelest välja tõrjutakse, kuna nad säilitavad oma elujõulisuse endiselt teadvusetus meeles. Meelemärkusetus meeles olevad himukate soovide tärkamine, võib täiskasvanu viia sugulise loomuvastuseni või sugutunde ära eksimiseni (J. Luiga), mida tänapäeval nimetatakse perversiooniks ehk suguliseks kõrvalekaldeks. Ümbritsev maailm ootab inimeselt, et ta oma lapselikud sugulised ihad ümber kujundaks nii, et need oleks ka teistele inimestele vastuvõetava. Nii võib juhtuda, et mees eelistab suguühtele naisega, kasutada rahulduse saamiseks fetišit, kinga või naiste pesu näiteks. Kusjuures suguline kultuseese ei paku mitte ainut sugulist rahuldust, vaid tema abil on võimalik ka nii suguühet kui ka partnerit halvustada. Vaevalt on naisel vastuvõetav, kui mees ihaldab enam tema sukaga jalga kui teda ennast. Tänapäeva maailmas, kus paljud sugulised kõrvalekalded liberaalse maailmavaate ja meedia toel on muutunud ühiselulises plaanis vastuvõetavaks, ei ole enam lihtne oma lapsikute ihade õilistamine (sublimeerimine). Valida jääb kahe äärmuse vahel: ühelt poolt küpse täiskasvanu mõnu pakkuva vastastikku rahuldav suguelu ja teisalt lapsikute suguliste vajaduste rahuldamine ühepoolsetes suhtes. Kahe äärmuse vahele jääb loomulikult tuhandeid erinevat lahendusi, mida inimesed endale, vastavalt meele sisemise vabaduse9 määrale loovad.

Varased lapsepõlvest pärit enesekesksed sugulised rahuldamisviisid10, hõlmatakse murdeeas tärganud, partnerile suunatud sugulised tunnetega, terviklikuks suguliseks ja sooliseks eneseteadmuseks, milles orgasm ehk suguline rahuldus on ülimuslik. Lapseeast pärid ihad liituvad suguühte eelmänguga. Nii algabki suguline vahekord eelmängust, kus iharus haarab kaasa varased erogeensed piirkonnad – nahk, suu (huuled, keel, suu sisemus) ja päramine (anaalne) ala, et minna üle suguelundite vahetus kokkupuutes suguühteks.

Vaadeldes sugulise erutuse kulgemist psühhoanalüütiliselt, märgib Freud (1962, 75), et sugulise erutuse suurenemine, toob möödapääsmatult kaasa vastumeelsustunde. Kusjuures kasvav erootiline pinge seostub pideva naudingu- ja vastumeelsustunde vaheldumisega. Vaatame näiteks silma kui erogeenset elundit. Nähes kütkestavat meest või naist, kasvab suguline erutus kehas otsemaid. Erutus toob kaasa naudingutunde, millele viivitamatult järgneb erutuse langus, ning kui erutuse suurenemist ei toimu, tekib vastumeelsus. Teisisõnu suguline erutumine paneb inimese olukorda, kus erutus, vajab ebameeldivustunde vältimiseks sedamaid järgnevat ja tugevamat erutust. Eelmängus toimubki erutuse järkjärguline suurendamine/suurenemine, mis loob suguühteks ja orgasmiks vajaliku pinge liigutava jõu tarbeks.

Eelmängu ohud tekivad siis kui eelmängu erutus muutub nii tugevaks, et pinget, mis viiks suguühteni ei teki piisavalt. Niisugune olukord võib tekkida juhul kui lapsepõlves on mingid erogeensed piirkonnad pakkunud erakordselt tugevat naudingut ning sugulise tunde areng on kinnistunud sellesse osatungi arengufaasi (Freud, 77). Kusjuures eelpoolmainitud toimimisviis ei seostu sperma kogunemise ja seemnepurskega (Freud, 79), ehk täiskasvanud mehe keha suguliste vajadustega, mis vajavad rahuldamist

Lähemalt inimest virgutavatest jõududest, sugutungist (elutungist), kui kehalisest vajadusest ja agressiivsusest (surmatungist) kui sugutungi rahuldamatusest sündinud vaenulikust ajest. Lugeja võib märgata, et tunnete mõttes on juttu kahest vastandlikust tundest, armastusest ja vihkamisest. Elutung on suunatud liidu ja ühenduse (kokkupuute) loomisele inimeste vahel, surmatung liidu ja ühenduse (kokkupuute) vältimisele või lõhkumisele. Elutung vajab suhet, et tunda mõnu ja rõõmu iseendast, kaaslasest, elust ja inimestest. Ka surmatung vajab suhet, kuid hoopis teisel eesmärgil – suhte vältimiseks ning kurja vägivalla himus suhte hävitamiseks. Negativism, kui pehmem väljendus surmatungist, paneb inimese tegutsema vastupidiselt otstarbekale ja oodatavale käitumisele. Suhetes väljendub see käitumises, kus paarilist tõrjutakse, hüljatakse või tema olemasolu on hoopiski eitatud.

Miks vajab keegi suhet, et seda vältida, eitada või kahjustada, ning kuidas niisugune suhtes olemise viis meeles tekib? Vastsündinud lapse, kelle ellujäämine sõltub emast, meelt valdab ainus tunne – ürgne surmahirm. Lapse esimesed kehalised aistingud, on oletatavasti seotud keha terviklikkusega. Tunnetus, et keha võib hajuda olematusesse (annihilatsiooni hirm) või laguneda kildudeks (desintegratsiooni hirm), arvatakse olevat seotud hirmuga surma ees. Kuna laps on omas meeles seotud emaga ja ema ka lapsega, siis tõenäoliselt on tegemist mitte ainult lapse, vaid ka ema hirmuga lapse elus ja terve olemisega. Järkjärguline eraldumine emast, toob lapse teadvusesse aimduse sõltuvusest, mis äratab lapses esimese

algelise vihatunde. Viha aitab lapsel tekkiva ärevuse korral meelt koos ehk terviklikuna hoida. Kuna viha on rohkem kui laps seda omas meeles hoida suudab, siis seestab11 laps liigse viha emasse, kel tuleb lapse viha vastu võtta, „ära seedida“ ja sobival ajal ning arusaadaval viisil lapsele tagasi anda. Ema võimest mõista ja hoida lapse ja iseenda viha, sünnib armastus nii ema kui ka lapse hinge. Kui ema on piisavalt armastust poisi hinge andnud, siis saavad mehena tema suhted naistega peamiselt elutungile rajatud. Kuid siit võime ka mõista, et armastus algabki surmahirmuga seotud vihast ja vihkamisest.

Kui lapsikutel meestel on raskusi naistega suhtlemises, siis võime mõelda määratult suurtele erinevustele, mis lahutavad mehi ja naisi teineteisest. Teerajaja meeste suhete juurde naistega, on ema kui naine. Kuna mehe esimene lähedussuhe on naisega, siis on meestel sageli raske omas meeles intiimse läheduse hetkedel mehe ja naise vahelisi erinevusi endale tunnistada, kuna meestele on keeruline omas meeles eristada meest naisest. Kehalises mõtte on eristamine lihtne, kuid soolises eneseteadmuses ja sugulistes tunnetes kordi keerulisem. Mehe suhte naisega muudavad kõvaks pähkliks lähedusega seotud tunded. Esimene tunne mida mees läheduses naisega tunneb on vaenulikkus, mis aitab mehel end naisest eristada. Vaenulikkus kui loomulik tunne ei seostu suhete alguses aga mitte naise vaid emaga. Vaenulikkus aitab mehel eemalduda lapsepõlve lähedusetundest ning jõuda täiskasvanulikku suhtesse naisega. Kui mees suudab oma vaenulikkuse ja viha naise vastu muundada enesekindlaks suguliseks käitumiseks, siis suudab ta ka sugude erinevust taluda ning olla suguelus nii mehelikult jõuline kui ka õrn ja hooliv. Ühtesulamine tunnetes ja varane lähedus emaga, rajavad mehe aluse kahesoolisuse ehk biseksuaalsuse12 naiseliku poole nii põhjalikult, et hilisem mehelik pool võibki mõnele mehe tundeelus jäädagi teisejärguliseks.

Psühhoanalüüsis nähaksegi inimese sugulist meeleilma kahesoolisena. Igas inimeses on naiselik ja mehelik meeleosa, mis kujuneb välja suhetes vanemaga. Tõsi, sooneutraalne mõtteviis püüab seda erinevust vähendada, kuid sellisel vähendamisel, mis läheb vastuollu inimese meeleilma olemusega nii kuidas meelesõõlaja seda näeb, on omad tagajärjed. Segadusse aetud sooline eneseteadmus, ehk arusaamine iseendast kui mehest või naisest, teatud isikupäraste kalduvuste ja soovidega, võib häirida suguelu nii erinevast kui ka samast soost inimeste vahel. Tekkinud segadus, pinge ja ärevus viivad inimese tagasi lapseea suguliste himude juurde. Lapseeast pärit sugulise rahuldamise viisid sobivad täiskasvanu sugueluga kokku virgutavate mõttekujutelmadena, kuid mitte tegeliku sugulise vahekorrana, sest ei too orgasmi mõlemale partnerile. Kokkuvõtlikult võib öelda, et puudused mehe ja naise vaheliste erinevuse tajumises, viivad mehe meele tagasi ema kaissu, mis mõjutab häirivalt mehe suguelulist võimekust.

Kaasaeg mehe ja naise suguelus.

Kui psühhoanalüüsi sünni ajal oli eesmärgiks teadvustada teadvustamatu, siis eeldati, et inimesed on üldjuhul teadlikud oma muredest, mis on nende eest vaid peidus. Möödanik elab ka täna inimestes samal viisil edasi, kuid tänasel päeval on inimese elu keerulisem. Kuigi suguliste vajaduste rahuldamise võimalused on avaramad, ei vähene raskused suguelus. Inimese meel on alalhoidlik, ning ei lähe nii kiiresti ja kergesti sugulise vabadusega kaasa. Inimese sisemine vabadus vajab uute võimaluste kasutamiseks aega. Lisaks on nüüdisajal vaja kohaneda eri kultuuridest pärit ja eesti kultuurist erinevate väärtuste, normide, hinnangute ja eluviisidega. Kaasaegne maailm tekitab eelkõige vanemates inimeses palju segadust. Tänase inimese meeleilma iseloomustab Stephen A. Mitchell (1993, lk. 21) järgmiselt: „Tüüpiline patsient psühhoanalüüsis on mees või naine, ilma eriliste haigustunnusteta, kelle kohanemine oma kultuuriga, ei ole mitte lahenduseks vaid probleemiks.“

Tühjust hinges ja puudust vaimus ei ole võimalik täita seksiga, kuigi paljudele näib see parima võimalusega igavas elus mõnu tundmiseks. Argentiina psühhoanalüütik Mariam Alizade (1999, lk. 110), kes on kirjutanud tänapäeva meeste ja naiste seksuaalsusest mitmeid raamatuid arvab et: „Orgasmiga ei õnnestu vältida puuduse tunnet. Orgasm ei päästa meid selle eest, mis puudu on. Orgasm ei anna meile täit rahuldust, vaid annab rahulduse asemel taas puuduse ning lisaks veed ka kannatused. Iha ei ole võimalik kunagi rahuldada. Hoopis vastupidi, „tuues kaasa ühelt poolt kauniks kujutletud minevikuihaluse, hoiab orgasm omakorda üleval puuduse ja kannatuste naasmise võimalust. Sel viisil mõeldes kaitseb libiidot saatev surmatung inimest hingelise ja vaimse surma eest.““

Tänapäeval on suguelu teema mõnel pool lihtsalt kõrvale jäetud, nii et orgasmi otsiminegi pole enam oluline. Prantsuse psühhoanalüütik Eric Laurent (2009, lk. 76) kirjutab isa tähendusest maailma kui globaalse turuplatsi valguses järgmist: „Irooniliselt öeldes on tegelik isa alandatud spermaks…[…] Naiste klubides arutatakse spermapangaga seotud kogemusi. Hinnatakse teenuse kvaliteeti, asjaajamise soliidsust ja toote värskust. Kõik sobib toimekatele noortele naistele, kes soovivad lapsi, kuid kel ei ole enam aega tegeleda meestega jagatu elu sekelduste ja meeste puudulikkusega.“

Eesti mehe sugulisel ja soolisel iseolemisel on iidsed juured soomeugri küti-, alepõllunduse ja põllumajapidamise kultuuris. Need iidsed juured on ka tänapäeval ürgpärivuslikult osaks mehe tundeelust ja käitumisest. Kuid tänane üleilmastumine on pannud mehe erinevate ja vastuoluliste ootustega keerulisse olukorda. Kuidas olla nüüdisajal mehelik mees, olla hambamees? Olla mees, kes on ühtaegu mehelikult mehine kui ka mänguliselt lapsemeelne, koos oma naise ja lastega, oma perekonnaga. Inimese jaoks on olnud alati heaks teejuhiks iseenda keha. Keha mida on koheldud lähedaste poolt kodusel viisil, koos lähedase kui ka kaugema kultuuri kajaga. Kui leida üles oma keha ja vajadustega seotud tundetõde, olla uudishimulik iseendaga toimuva vastu, siis on vast võimalik jõuda ka iseendast kaugemale, selliste suhete juurde oma lähedastega, mida inimene soovib.

Allikad:

Alizade, A. M. (1999) Feminine sensuality. London: Karnac Books

Britton, R. (2015) Between mind and brain. Models of the mind and models in the mind. London: Karnac

Freud, S. (1962) Three essays on the theory of sexuality. New York Basic Books

Kass L. A. (2019) Naistevastane vägivald Eesti dekadentlikus kunstis. Kunstiteaduslikke uurimusi, kd 28/3-4. Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Kotkavirta, J (2020) Miehenä olemisesta ja sukupuolista. Psykoanalyytinen aikakauslehti, 16, 123-128

Laurent, E. (2009) A new love for the father. In The dead father. A psychoanalytic inquiry. L. J. Kalnich & S. W. Taylor Eds. London & New York: Routledge, lk. 75-90

Mitchell, S. A. (1993) Hope and dread in psychoanalysis. New York: Basic Books Saareste, A. (1962) Eesti keele mõisteline sõnaraamat III köide. Stockholm: Vaba Eesti

Stekel, W. (1971) Sexual aberrations. The phenomena of fetishism in relation to sex. New York: Liveright

Stekel, W. (2013) Sadism and masochism –The psychology of hatred ad cruelty – Vol. I. London: Clapham Press

Mõtted on kokku kogunud ja sõõlanud Ants Parktal, 4. aprillil 2020/ 16. mai 2020/ 15. juuli 2020/ 5. november 2020

1 Neoinfantiilsus: infant`iilsus -e 11~9 s> (< infantiilne), infantilism <infantil|`ism -ismi -`ismi 22e s> • med lapsepärasus, täiskasvanu kehaliste v vaimsete võimete püsimine lapse tasemel; infantiilsus võib olla täielik v osaline; vet puudulikust söötmisest ja halvast pidamisest johtuv põllumajanduslooma puudulik arenemine sünnijärgsel perioodil: psüühiline infantiilsus: PSÜH mõtlemise algelisus ja emotsioonide pidurdamatus (haigusena) (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus).

2 Hambamees – mees, kes on lõbus, vihane ja kui vaja ka võluv. (hambamees 1. naljamees, vigrujuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees – – teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees – – ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran, 2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas, 3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi. EMS ilmavõrgus)

3 Kusjuures ei ole oluline kas abikaasa on samast või teisest soost. Homoseksuaalsete paaride tundeelus esinevad samasugused raskused, kuid nende suhete lähem käsitlus ei mahu selle loo raamidesse.

4 Wilhelm Stekel (1868-1940), austria arst, psühholoog ja psühhoanalüütik, üks psühhoanalüüsi rajajatest.

5 Heteroseksuaalsus: sugutungi suundumus vastassoo poole; teisesooiharus. (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus)

6 Meelesõõlaja vaatab mehe sugulist ja soolist eneseteadmust inimese enda vaatenurgast. Suguline eneseteadmus hõlmab oma sugulise keha ja sooline iseenda kui ühiseluliselt (sotsiaalselt) määratletud sookogemist. (Kotkavirta, 2020, 123). Seksuaalsuse sotsiaalset käsitlust vaata Lola Annabel Kass’i (2019) artiklis „Naistevastane vägivald Eesti dekadentlikus kunstis.“

7 Homoseksualism: suguline kiindumus samast soost isikusse, suguline läbikäimine samast soost isikuga, omasooiharus. (Võõrsõnade leksikon ilmavõrgus). Kummaline on hetero- ja homoseksuaalsuse tähenduste erinevus leksikonis. Heteroseksuaalsetel meestel on esile toodud ainult sugutungi suundumus, kuid puudub kiindumus ja suguline läbikäimine vastassooga. Meelesõõlaja meelest on oma- ja teisesooiharuses nii sugutungi suundumus, kiindumus kui ka suguline läbikäimine. Erinevus kahe iharuse vahel on vaid ihaldatud inimese soos, ning seegi erinevus võib sageli himulisele endale olla segane.

8 Vägivalla all ei mõelda agressiivust ehk eesti keeles kurja vägivalda, vaid sugulist elujõudu lapselikus tahtmises.

9 Sisemise vabaduse all mõistab meelesõõlaja, võimet valitseda lapseeast pärit lapsikuid ihasid, liites need sobivalt vastastikusesse sugulisse suhtesse. Valitsetud lapseeast pärit ihad rikastavad suhet ning lisavad intiimsesse armuühendusse mängulisust.

10 Need rahuldusviisid on kehalised ning tekkivad mõnutunded seostuvad eelkõige iseendaga. Lapse enesekesksus seostab suguelu vaid iseendaga, elus olend või fetiši korral eluta ese või nähtus, ilmub lapse meeleilma järk-järgult, kui murdeeas kehas toimuvad hormonaalsed muutused äratavad täiskasvanu sugulised tunded koos ihaga sobiva partneri järele..

11 Sõna pärineb Saareste (1962, 3-858) sõnaraamatust. Seestama – sisse liitma. Sõna väljendab lapse tunde liikumise meelesisest olemust ning ema ja lapse meelte vahelist kulgemist.

12 NB. Biseksuaalsus kui kahesoolisus meeles, kirjeldab sugulise eneseteadmuse arenevat kujutlust iseendast kui naisest ja mehest. Psühhoanalüütiline arusaamine kahesoolisusest erineb eesti keeles kasutatud tähendusest dünaamilisuse mõttes. Biseksuaalsus 1. suguiha mõlema sugupoole vastu, mõlemasooiharus. 2. biol mõlema soo sugunäärmete ja -tunnuste olemasolu inimesel v. loomal, kahesoolisus, mõlemasoolisus. (EKSS 2009 ilmavõrgus). Psühhoanalüütiline biseksuaalsus võib aga ei pruugi ole seotud suguihaga mõlema soo vastu. Psühhoanalüütilises mõistes kirjeldab mõlemasooiharus sugulise eneseteadmuse arengu teatud varajast seisundit, mis on loomulik ja omane mõlemale soole.