Loengu konspekt II osa

Psühhoanalüüsi kui meelesõõlamise[1] lähtealused, põhilised käsitlusviisid ja tuntumad teooriad.

„Sõeludes saab vili selgeks.“

1. Saareste, 4:321

Loengu konspekt

II osa

2.C. Kuidas inimene mõistab iseennast ja tema mina ümbritsevat maailma.

Inimene tajub ümbritsevat maailma läbi meeleelundite (sensoorsed tajud), kujustades osaliste ja katkendlike mälujälgede alusel, tähendusi (mis viitavad ja osutavad tegelikkusele) ning mõisteid[2] (arusaamised tegelikkusest). INIMENE MÕISTAB MAAILMA TÄHENDUSTE JA MÕISTETE, SÕNADE[3] JA MÕTLEMISE ABIL. Tajume maailma läbi tunnete, kuid mõistame maailma läbi mõistuse ja mõtlemise.

Meelte poolt tajutu tekitab inimeses erinevaid tundeid ning tunnetega seotud phantaasiaid[4] ja unelmaid ehk fantaasiaid, mis omakorda arenevad tegelikkust ehk välist reaalsust tundma õppides mõteteks[5], mis omakorda pärast korduvat tegelikkuse proovile panemist arenevad teadmisteks[6]. Mida enam teadmisi (mis on saadud kogemustest) seda enam võib inimene usaldada oma aimu (intuitsiooni) ning toetuda mõtlemisele, et ümbritseva maailmaga rahuldavalt toime tulla[7]. Fantaasia ja mõtte[8] üheaegne ja vastastikune koosolemine ja suhe inimese meeles (psüühikas)[9] võimaldab sobival viisil ja tõetruult toime tulla ümbritsevast maailmast tulenevate pingetega. Inimese võimet sõnastada oma tundeid on nimetanud Briti meelesõõlaja (psühhoanalüütik) Wilfred Bion psühhoanalüütiliseks funktsiooniks ehk meele sõõlamistalitluseks, mis on saatnud inimest alates hetkest, mil inimene mõttelisi väljendusviise kasutama hakkas.[10] Mõtlemine[11] seostub võimetega korraldada ja korrastada meele sugemeid[12] ja osiseid[13] (ainest), täpselt sõnastada (formuleerida) tähendusi ja mõista, ning koetada[14] (struktureerida) ja rühmitada (klassifitseerida) mõistetud ainest meeles

Sõnade tähendused on kultuurikesksed[15], seletades ja kirjeldades nähtusi meeles vastavuses iga kultuuri eripärale[16]. Nii näiteks tähendab inglise keelne sõna to depend samaaegselt nii sõltuvust kui ka usaldust, eesti keelne tõlge ainult sõltuvust ja olenemist. Tõlkides inglise keelse sõna eesti keelde, märkame erinevust kahe kultuuri sõnade tähenduste vahel. Eesti keelne tõlge ei sisalda endas usaldust, alles jääb ainult sõltuvus. Samas on nii inglise kui eesti meeles sõltuvuse kaaslaseks usaldus: teadmine usaldusest kui sõltuvuse kaaslasest, võib tõlkes kaduma minna. Kuna sõnad on eri kultuurides erineva tähendusega, nii sõnaraamatutes, kuid mis eriti oluline – ka inimese meeles, siis tekib küsimus, kas on võimalik tõlkida meelesõõlamise alast kirjandust võõrast keelest eesti keelde, või on vaja hoopis meelesõõlamise alast kirjandust eestistada, ehk muuta võõrkeelne kirjandus eestipäraseks. Samas see, et eesti keeles ei ole sõnaraamatus sõltuvusega seoses sõna usaldus, ei tähenda, et eestlase tundelus sõltuvuses usaldust ei ole. On küll, kuid sõnaraamatutähenduses seda ei ole. Tõlge on täpne ja toob esile kultuurierinevuse keeles, mitte tundeelus, kus tunne on, kuid seda eesti keeles ei sõnastata, sest võrdkujutamine toob alati kaasa ka kaotuse. Tundeelu on alati rikkam kui sõnad seda kirjeldavad, ning sõnad ei ole kunagi võimelised tundeelu sügavusi kirjeldama. Eesti keel oma ürgse olemise ja omailmaga (V. Mikita, 2019, Mikita keeleaabits. Keele omailm.) on oluliselt rikkam, ka sõnade poolest, mis kirjeldavad tundeid, kui inglise keel.

Näiteks inglise keelne sõna to contain[17], mis Bioni sõnul kirjeldab tegevust, kus ema aitab lapsel toime tulla algelise ärevusega, võttes selle tunde endasse containing it[18] ja annab selle taritud tunde lapsele tagasi. Eesti keelne tõlge on tagasi hoidma, ohjeldama või vaos hoidma. Eelpool mainitud sõnad kirjeldavad põllumajandusega tegelevast kultuurist pärit inimese toime tulemist nii hobuse kui ka lapse tunnetega. Ohjad, millega hobust juhitakse seostuvad sõnadega ohjama, ohjeldamatu, ohjes hoidma, sobivad võrdkujutades ka lapse tunnete valitsemisega. Maalähedane toidust andev töö seostub peresuhete, laste kasvamise ja arenguga. Võime märgata keeles inimese arusaamist iseendast osana looduse olemusest ja toimimisest.

Kütikultuur toob keelde võrduse jahtimise ja võrgutamise vahel. Näiteks ahvatlema, meelitlema, peibutama, oma võrku tõmbama, oma mõrda tõmbama, oma lingu tõmbama, ära meelitama, ära eksitama, hullutama, pead segi (segamini) ajama.

Sõnad kajastavad[19] mõtlemise arengut nii ontogeneetilises[20] kui ka fülogeneetilises[21] plaanis.

Lapse varasemale mõtlemisele on omane kaksipidisus[22] (ambivalentsus), mis kajastub ka keeles, kus sõna võib omada kaht vastandlikku tähendust või olla mitmetähenduslik. Saksa keele sõna das Gift tähendab mürki kuid sama sõna gift inglise keeles hoopis kingitust. Saksa keele sõna Stumm, mis tähendab tumm eesti keeles, on sarnane saksa keele sõnale Stimme ehk heli või hääl. Inglise keelne sõna want ehk tahtma, tuleneb vana norra keelest sõnast vant, mis tähendab puudub. Ladina keele sõna altus tähendab nii kõrget kui ka sügavat. Sacher aga nii püha kui ka neetud. Inglise keele sõna lock (I lokk, (juukse) kähar, kihar; (villa või puuvilla) topp; II 1. lukk; püssilukk; lüüs, paisusilm; pärss, pidur, tõkesti; lukustus, lukusolek; 2. lukustama, lukutama; pärssima, pidurdama, tõkestama; lüüsima; lukustuma, kinni jääma) [23]tuleneb saksa keele sõnast Lücke või Loch, mis tähendab ava. Inglise keele sõna geld tähendab kohitsema. Sõna teine tähendus vana-inglise keeles on yield ehk saak (mida koristatakse põllult). Saksa keele sõna Geld on eesti keeles raha kui sõna saak abstraktne väljendusvorm. Saksa keele sõna Shuld tähendab nii võlga kui ka süüd. Pulm on eesti keeles rõõmus sündmus, pulma aga on sõna, mis soome keeles tähendab õnnetust.

Võib küsida, miks sõnade täpne ja selge tähendus siis nii oluline on. Ühelt poolt on võimalik sõnade abil inimeste vahel luua suhteid ja suhelda omavahel. Teisalt kujundavad sõnad nii inimese arusaamist iseendast ja teistest inimestest kui ka inimese käitumist[24]. Kolmandaks on vaid sõnade abil võimalik iseenda tunnete üle mõelda, et otsida ja leida tundetõde iseenda olemise, tunnete ja seksuaalsuse kohta. Hägusus tähendustes ja mõistetes võib hägustada suhtlemist ning tekitada asjatuid vastuolusid ja tülisid, moonutada identiteedi kujunemist ning arusaamist iseenda tunnetest.

Tunnete mõistmine ja sõnastamine toimub võrdkuju(s)tamise (sümboliseerimise)[25] abil. Võrdkuju(s)tamises eristatakse võrdkuju (sümbol) esemest, kujundist, sõnast vm. (sümboliseeritust). Võrdkuju, sõna kujul juhib inimese objekti puudumise juurde. Keel tähistab objekti tema puudumises[26]. Võrdkuju(s)tamine (sümboliseerimisvõime)[27] iseloomustab inimese meele arenevat ja laienevat võimekust, luua ja korrastada inimese sisemiste soovide ja vajaduste ning välise maailma ootuste ja nõudmiste vaheline tasakaal ehk luua piisavalt mõistev ühendus tegelikkusega. Võrdkuju(s)tamine saab toimuda kui laps on võimeline taluma ema puudumist. Kui laps talub puudusest tekkinud pinget (näiteks soovitu jäi saamata, või ema ei tule siis kui laps teda vajab), saab tekkida mõte puuduvast objektist. Ainult läbi puuduse saame luua olemasoleva. Lacani sõnul, on ema kohalolek võimalik alles siis kui laps on võimeline taluma ema äraolekut ehk ema puudumist. Võrdkuju(s)tamise abil, on võimalik muundada teadvusetus meeles peituvad himud ja kihud meelemärkuses/meelemõistuses ehk teadvusel olevas meele osas arusaadavateks ja käsitlevateks.

Sõnaliste võrdkujude leidmine suguliste või vallutavate (agressiivsete) kihude (tungide) teadvustamiseks loob mitmeid võimalusi kihude käsitlemiseks –eelkõige võime mõelda iseenda kui sugulise olendi üle. Teatud osa suguliste kihudega seotud materjal tõrjutakse teadvusetu meele osasse (lapseea suguliste tunnetega seonduv aines, mis ei lõiminud meelde[28]). Teadvusel olevasse meelde kaasatud sugulised kihud tagavad küpsele inimesele rahuldust toova suguelu. Õilistatud ehk sublimeeritud[29] sugulised kihud rakenduvad virgutava jõuna erinevatesse loovatesse tegevustesse (maalimine, musitseerimine, filosofeerimine jne.). Saksa meelesõõlaja Karl Abraham arvab, et neljandaks saab osa kihudest ka inimese iseloomu kujundajateks.

Kuigi mõtlemine ja võrdkuju(s)tamine on olulised ümbritsevas maailmas toimetulemiseks siis viimaste aastate neuroteaduse uuringud viitavad tõsiasjale, et oma otsused teeb inimene siiski tulenevalt tunnetest ning mõtlemine, mis seletab toimunut loob uue kogemuse.

Vaatleme näiteks inimese näo äratundmist. Teist inimest kohates tajume nägu esmalt läbi tunnete. Esmane tajust lähtuv tunne (tekib teatud aju piirkonnas) hõlmab endas inimese kõik mälule antud hetkel kättesaadavad eelnevad tundekogemused, mis seostuvad teiste inimeste nägudega. Olenevalt eelnevatest suhetest ning inimesest, keda antud hetkel tajume, (võõras, tuttav või lähedane), tekib 14 millisekundi (NB 14 tuhandikku sekundit) jooksul tunne. Tunne seostub tajutud inimesega, kas vähemal või suuremal määral olenevalt tajuja tegelikkuse tajumise võimest antud ajahetkel. Ärevuse ja pinge olukorras ei pruugi tekkinud tunne vastatagi tegelikkusele. Teises aju piirkonnas tekkiv korrastatud arusaamine, ehk näo äratundmine ja kindlaks tegemine, mis tugineb mõtlemisele, võtab aega 400-500-600 millisekundit ehk ligikaudu pool sekundit. Kui selle aja jooksul inimene ei ole võimeline aru saama, kellele nägu kuulub, siis on unustamiseks ilmselt mingid teadvusetud (inimese meel ei ole meelmärkusel või meelemõistusel) tunded põhjuseks, mille tõttu inimese nägu ei mäletata (Näiteks viha või kadedus teadvusetus meeles). Seda muidugi juhul kui ei ole tegu võõra inimesega.

Arengulises ürgpärivuslikus (fülogenees) plaanis läbib võrdkuju(s)tamine teatud arengu. Millisel viisil leiab inimene oma tunnetele sõnu, mida leitud sõnad inimesele tähendavad ja milliseid sõnu inimene oma tunnete kirjeldamiseks kasutab võib olla väga erinev[30], sõltuvalt meele arenemisest. Psühhoanalüütiline teooria eristab kolme tegelikkuse mõistmise viisi:

Varase inimühiskonna (nii kui ka lapseea) mõtlemist iseloomustab animism[31], koos kõikvõimsusetunde[32] ja maagilise mõtlemisega, mida oli inimesele vaja, et toime tulla nii tekkinud abituse kui ka abitusest tuleneva vihaga. Animistlik mõtlemine ei erista selgepiiriliselt elusat ja eluta maailma teineteisest. Mõttelised (abstraktsed) sõnad ei kirjelda siin tegelikkust, vaid moodustavadki olemasoleva maailma tegelikkuse, milles sõna ongi tegu ja seetõttu võib sõna ka tappa. Nii võiks seletada tabu[33] rikkunud traditsioonilise kultuuri esindaja näivalt põhjuseta surma. Kui inimene oli kogemata rikkunud keeldu, mille puhul karistuseks keelust üleastumise eest oli surm, siis inimene ka suri, hirmust karistuse ees.

Näite kõikvõimsustundest leiame ka Balti keti videolt[34], kus võimsad eesti naised laususid venelasest bussijuhile, kes neid ketile sõidutama pidi, et kui vaja tõmbame Moskvale ka keti ümber! Ja seda olukorras, kus vägivalla oht riigi poolt oli tegelik. Animismist tulenevale ebausule ja maagilisele mõtlemisele, on iseloomulik eeldus, et kõik ümbritsevas maailmas on tegelikult oluline, olemas- ja elus olev. Niisugune viis ümbritseva maailma mõistmises oli inimesele eluliselt vajalik evolutsioonilises (elu lahtiveeretamise) plaanis, et toime tulla olemasoleva meelejõuga keerulises ja ohtlikus keskkonnas.

Animismi iseloomustab ka tootem[35] kui üleminekunähtus animistlikult mõtlemiselt religioossele[36]. Tootemiga seotud suhtele on iseloomulik kaksipidisuse (ambivalentsete tunnete) ülekandmine konkreetsele. Sugri kultuuri üks tootemloomi karu, oli küll puutumatu (armastustunne), kuid kelle tapmine (vihatunne), mis oli võimalik, võis toimuda ainult teatud kombestiku raamides. Kaasaegse Ameerika tootemloom on ilmselt kalkun, keda tapetakse süüakse kord aastas rituaalsel Tänupühal.

Sotsiaalse elu areng viis inimühiskonna peatselt religioosse mõtlemise ehk religiooni[37] juurde, kuna teadmatus loodusnähtuste olemusest sundis inimesi välja mõtlema jumalaid, kes juhivad inimese elu. Kõikvõimsustunne ja maagia antakse religioosse kogukonna poolt vabatahtlikult üle institutsioonile ehk kirikule või religioossele liidrile. Nii kui laps oma abitust ja hirmu tundes omistas kõikvõimsustunde täiskasvanule, nii omistab nüüd kogukond abituse ja hirmu korral kõikvõimsustunde jumalale, kes teab kõike, on kõikjal ja aitab kõiki. Meenutan, tuntud karikaturisti Heinz Valk´u hüüdlauset nn. Laulva revolutsiooni aegadest, et „ Me võidame niikuinii!” Kui Valk nii juba ütles, siis nii saabki see ka kindlasti nii olema, seda uskusid inimesed siis kui jumalasõna. Karikaturisti hüüdlause andis inimestele uut usku, keerulises ja pingelises olukorras.

Ühiskond kasutab nüüdki loitsimist, manamist, palvetamist või muud maagilist keelt, et kutsuda appi täiskasvanud võimukaid kujusid (teadvusetu meele mõttes vanemaid), kellele tuleb ülialandlikult alluda. Religiooni mõjujõud annab tunnistust täiskasvanud inimese abitusest, temast määratult suurema ja tugevama jõu ees ümbritsevas maailmas. Religioonil on ka muid ülesandeid: toetada inimest isiklikult rasketel aegadel või aidata inimesel iseseisvalt toime tulla ebamäärasuse või tundmatusega teadmiste vallas, mille üle ei ole võimalik mõelda, kuna me ei tea sageli isegi seda, mille üle mõelda. Isiklikku religiooni, kus inimene on omaks võtnud religioossed väärtused, kuid ei osale kiriklikes rituaalides on inimesed kirjeldanud kui kirikut omas meeles.

Maailma mõistmise küpsemale viisile on omane teaduslik (loogiline) mõtlemine, kus ümbritseva maailmaga kohanemine toimub tunnete ja mõtlemise sobiva koostöö kaudu. Teatavasti ei ole võimalik ühe teadusliku mõtlemise paradigma[38] juurest lahkude teise paradigma juurde loogilist mõtlemist kasutades, kuna kahe paradigma vahelist lõhet saab ületada vaid intuitsioonile[39] toetudes. Tunnetele rajatud mõtlemine, omandab läbi korduvate kogemuste, ehk kogetud tunnete üle mõtlemise, üha täpsema ja täpsema peegelduse ehk arusaamise meeles välise maailma tegelikkusest. Mida parem arusaamise seda rohkem tekib võimalusi toimimiseks, mis vastavad tegelikkusele, kus on võimalik rakendada tegelikud (kujundlikult siis eesti keeles – teaduslik mõtlemine rakendatakse kui hobune vankri ette, kus siis inimese vaimujõud on kui hobusejõud, mis vankrit (rege) edasi veab), jõud mida on vaja tulemusteni jõudmiseks tegelikkuses.

Sõnade kõrval ei tohi unustada, et suhtlemise tausta ja seda, et sõnumi määrav ja oluline looja on sõnatu keel. Nii näiteks on eveenidel nn tulekeel, kus tähendusi omab kuidas tuli põleb, kuidas tuli häält teeb. Eveenidel on oma sõnastik süte praksumisest. Tulekeele sõnumid võivad olla mõistetud kui juhised mingiteks tegevusteks või sündmusteks[40]. Sugri meelele on iseloomulik ka nn. vaikimise kultuur, milles sõnade lausumine selles animistlikus kultuuris on kui katkematu hingede väljakutsumine, mis on ohtlik, kuna hinge vale väljakutsumine, võib haigusi ja õnnetusi kaasa tuua. Lobisemine on võimatu. Nii sünnib vaikimise kultuur, et vältida keelemaagiast tulenevaid ohte. Samas võib vahel vaikimine olla kõnekam kui tuhanded sõnad[41].

Ontogeneetiline[42] areng võib võrdkujustamises/võrdkujutamises (sümboliseerimisprotsessis) olla kahesugune. Kahassuhtes emaga kujunevad tähendused tunnetele viisil kui „asi iseeneses“ ilma koetiseta (vastastikuste seoste ja asetuste leidmiseta võrdkujustamises). Kolmainsas suhtes ema, isa ja laps nn. Oidipaalses[43] esinemisjärgus loob võrdkujutamises tekkiv koetis tähendustele võrdkujud välise maailma tõeseks mõistmiseks.

Kahassuhtes emaga soovib laps vajaduste absoluutset ja kohest rahuldamist. Suhtlemine emaga toimub tunnete tasandil[44]. Helid on eelkõige häälitsused[45], pildid tähenduseta visuaalsed kujundid. Sõnad, mis ema ja lapse suhtesse ilmuvad ja omandavad tähendusi tunnetena. Arusaamine suhte olemusest ja võimalustest suhtes piirdub vaid kahe inimese suhtega, kus üks on teise teenistuses. Niisugune arusaamine suhetest täiskasvanute maailmas, võib äärmuslikel juhtudel olla näiteks meeste impotentsuse põhjuseks – seksuaalselt atraktiivne naine või naise jõuline orgasm suguühtes võib mehe meeles seostuda emaga, kellega suguelu ei ole lubatud.[46]

Laps väljub kahassuhtest psühholoogilise iseseisvuse saavutamise järel eralduses emast kui esimesest armastuse objektist. Enamasti kolmanda eluaasta lõpul, mil on tekkinud ja välja kujunenud piisavalt tõeline püsiv kujutlus ja arusaamine iseendast, teistest inimestest ning suhetest. Iseseisvus saavutatakse kui ema ja laps saavad kogetud nii lapse kui ka ema poolt eraldiseisva ja iseseisvana oletatavasti vanuses 2,5 – 3 aastat. Iseendaks saamise ja eraldumise protsessi nimetatakse ka psühholoogiliseks sünniks.

Oidipaalne ehk kolmainsus suhe loob olukorra, kus sõnad saavad uued tähendused, kirjeldades maailma mitmetähenduslikult. Näiteks ema võib olla ka naine, abikaasa, töötaja, tütar – ema tähistamiseks on mitmeid erinevaid sõnu Kolme liikme olemasolu suhtes teeb võimalikuks mõistete liigitamise (klassifitseerimise), kuna on olemas alus ja kaks nähtust mida liigitada ( näiteks alus on ema ja selle põhjal saab defineerida erinevaid tähendusi nii lapse kui ka isa kohta). Sugueluga seotud tunded leiavad oidipaalses olukorras sõnad, mis ühendavad meele tegelikkusega[47] uuel viisil. Saab alguse võimalus terveks täiskasvanulikuks paarisuhteks ja mõnu ning naudingu võimeks suguühtes saadud orgasmi näol, kus kehaline sugutung on saanud meeles uue tundetähenduse armastuse näol. Üks oidipaalsetest tunnetest on armukadedus, mis erineb arenguliselt varasemast tundest -kadedusest. Inglise keeles on armukadedus jealousy (emulation) kui talumatus seoses võistleja ilmumise ja truudusemurdmisega, kadedus aga envy (askance) kui kõõrdi ja viltu vaatama millelegi, mida endal ei ole. Eesti keelne armukadedus ei kirjelda inimese oidipaalset meeleseisundit, kus pinge tuleneb armukolmnurgaga seotud tunnetest. Pigem on tegu kahassuhtele omase tundega ehk kadedusega, kus laps kadestab ema sest emal on midagi, mida lapsel ei ole aga mida ta väga ihaldab (näiteks ema rindu, võimet elu ilmale tuua, suguiha).

Oidipaalne suhe vajab rääkimist vihkamisest, armastusest ja suguelust, vajab uue tähendusega sõnu, kuna sõnad on lisaks sõnatule keelele, nüüd uut laadi suhtes oluliseks suhtlemisvahendiks. Sõnad eristavad kahassuhte oidipaalsest. Kui partnerid ei räägi siis võib ka olemuselt oidipaalne suhe omandada kahassuhte iseloomu, kuni taandarenguni kus oidipaalsest suhtest saabki kahassuhe. Tõsiste raskuste korral ema ja lapse kahassuhtes (ema depressioon, pikaajaline äraolek, psühhoos, jne.) võib tekkida olukord, kus lapsest on saanud nn. varatäiskasvanu, kes emotsionaalses arengus ei ole kahassuhtest väljunudki. Paarisuhtes võib vahel kohata olukorda, kus kahe täiskasvanu oidipaalne suhe on olemuselt kahassuhe[48]. Vihkamisest, armastusest ja seksist on vaja rääkida oidipaalses suhtes teisel viisil kui kahassuhtes, et tunda end mehe või naisena mitte ema ja pojana ehk isa ja tütrena[49]. Vaikivad[50] eesti mehed ja naised oma õnnetutes suhetes on muutunud kahassuhte maailma sõltuvussuhete kurbadeks tunnistajateks ja tegelikeks osalisteks.

Häireid võrdkuju(s)tamises (sümboliseerimisprotsessis) võib käsitleda mitmel viisil. Äärmuslikul juhul võib kahjustus viia olukorda, kus inimene on kui monaadiline[51] keha, kes on sulgunud sõnatusse maailma. Võimetu leidma sõnu, et tarindada lugusid (narratiive), mis vabastaks neid olemise selgepiirilisusest ja täpsusest (konkreetsusest) (keha ainult ühele) ja viiks suhtlemise kaksikkeha pole (keha kahele), nii kui see lapse ja ema vahelises suhtes. Mõningatel juhtudel aga on eraldumine ema keha tasandil mingil põhjusel takistatud, ja sõltuvuse algkuju ema ja lapse esmane kehaline ühtekuuluvus, jäänud valitsevaks seisundiks ning takistuseks lapse võrdkujutamise edasises arengus. Kliiniliselt nimetatakse võimetust väljendada oma mõtteid sõnades või võimetus mõista teiste kirjalikke ja suulisi mõtteid afaasiaks. Afaasia põhjuseks võivad olla nii orgaanilised aju kahjustused kui ka geneetilise, psühholoogilised või keskkonna mõjudest tulenevad põhjused.

Psühhoanalüütilise plaanis võib kirjeldada viit häiret võrdkuju(s)tamises: 1. võrdkuju kui selline ei ole inimesele eneseväljendusteks kättesaadav; 2. võrdkuju on tekkinud, kuid mingil põhjusel väljatõrjutud teadvusetu meele osasse; 3. võrdkuju on tekkinud, kuid moonutatuna eelteadvusel olevasse meeleosasse tõrjutud; 4. võrdkuju ei ole tekkinud, kuna suhe vanemaga ei taganud vajalikke tingimusi võrdkuju tekkimiseks ja kujunemiseks; 5. võrdkuju on tekkinud, kuid purustatud trauma poolt.

2.D. Eneseregulatsioon[52].

Inimese ajutegevuse laiem eesmärk on ümbritsevas keskkonnas toime tulla, püsides mõistlikus koostöös keha tundmuste ja vajadustega[53]. Kui inimene tajub ohtu ümbritsevas keskkonnas, tekib ärevus[54] või rahulolematus (frustratsioon[55]), on aju ülesanne tekkinud olukord lahendada[56]. Aju ei ole iseenesest toimiv organ või juhtiv keskus, need on aju erinevad talitlused, mis moodustavad keerulise eneseregulatsiooni süsteemi, mille eesmärgiks on tagada organismi kui terviku tasakaal[57].

Eneseregulatsiooniprotsessil on kaks külge. Esiteks – kehas sündinud ja meeltesse saabunud ajede muundumine alul somaatiliseks erutuseks ja hiljem esindusteks meeles[58]. Teiseks – meeles olevate esinduste talitlus, et meeltes asuvate esinduste omavahelise koostöö alusel muundada rahulolematus organismi jaoks talutavaks ja taastada tasakaal. Tekkinud ärevus toob meelde möödunud ja juba kord kasutatud rahulolematusega toimetulemise viise, kus osalised ja katkendlikud mälujäljed on aluseks kognitiivsetele toimingutele, mis viivad möödunud sündmuste mäletamise kogemiseni. Näiteks kas mälestus sõprade toetusest või ema hoolitsusest lapseeas.

Sünnist[59] alates (teatud määral ka sünnieelselt) on lapse kohanemine ümbritseva maailmaga sõltuvuses suhtest emaga, kelle kaudu toimub lapse läbielamuste korrastamine. Kõige põhilisemal füüsilisel tasandil tuleb lapsel oma regulatiivsed süsteemid (näiteks, hingamine ja seedimine) kohandada välise maailmaga ning ema on see inimene, kes toetab last ellujäämiseks vajaliku psühholoogilise tasakaalu loomisel.

Kokkuvõtvalt: Eneseregulatsioon tähendab lapseea teadvusetutest soovidest tulenevate vastuoluliste afektide ja tunnete vahel tasakaalu loomist ehk kaksipidisusega (ambivalentsusega)[60] toimetulemist, mis leiab aset tunnete teadvustamise ja võrdkuju(s)tamise (sümboliseerimise) tulemusena meele sõõlamisetalitluse rakendamisel.

Erinevad mõtted kokku kogunud, üles tähendanud ja sidunud Ants Parktal aastal 2013. Täiendused 26.03.2014; 24.08.2014; 15.07.2017; 29. detsember 2019

[1] Psühhoanalüüs kui meelesõõlamine on Peep Ilmeti ettepanek, mida loengu autor jagab ja toetab ning kasutab ettepaneku tegija lahkel loal.

[2] Tähendused ja mõisted aitavad meelel seletada tegelikkuses ja meeles endas toimuvat ning eristada meeleilmas toimuvat maailmas toimuvast.

[3] Või mõnda muud mõttelist väljendusviisi – muusikat, matemaatikat, kunsti jne..

[4] Phantaasia: Teadvusetus meeles paiknevad, ürgpärivuslikud (fülogeneetilised) meele osad, mis hõlmavad endaga seksuaalsed ja anastavad kihud ning meeles olevad tõrjed. Phantaasiad osalevad kõigis meele toimingutes.

[5] Korduvad aistingute ja tajude kaudu tegelikkuse äratundmise ja mõtestamise kogemused rajavad aluse tähenduste ja mõistete tekkele ja arenemisele.

[6] Teadmised paiknevad pikaajalises mälus, mis omakorda jaguneb eksplitsiitseks (eksplikatiivseks ehk deklaratiivseks) ja implitsiitseks (ilmutamata, keerukalt ja segaselt väljenduv, sõnaliselt väljendamata, endastmõistetav) mäluks. Implitsiitses mälus tuleb õpitu või meeldejäetu (teadvusetus meeles olev aines) meelde automaatselt.

[7] Mitte tegelikkusest ehk välisest reaalsusest ei sünni tõelisus ehk sisemine reaalsus, vaid tõest ja teadmisest tegelikkuse kohta.

[8] Briti meelesõõlaja Wilfred Bion kasutab väljendit „emotsionaalne mõte“, viidates mõtete seostele tunnetega. (Bion, W. R. (1962) Learning from Experience. London: Karnac Books, 1984)

[9] Näiteks teadvuslike toimingute näiline jätkuvus vastavalt kaardistatud meele (topograafilisele) teooriale, kus unelmad vahelduvad reaalsuse täpse tajuga.

[10] Neuroteadlased (näiteks Stephen W. Porges, „The polyvagal theory“ 2011) kirjeldavad imiku sünnijärgset kohanemist keskkonnaga kui sensoorsete kogemuste vastuvõtmise ja eristamise tulemust. Sensoorsete kogemuste töötlemine toimub peamiselt kehaliste protsesside regulatsiooni ja teadlikkuse kaudu. Teisisõnu imik kohandab oma kehalised protsessid vastavusse keskkonnast saabuvale sensoorsele informatsioonile. Välise ja sisemise sensoorse taju kaudu toimivat eneseregulatsiooni kui võimet avastada ja interpreteerida sensoorset informatsiooni võime vaadelda kui psühhoanalüütilise funktsiooni kehalist prototüüpi .

[11] Mõtlemine: Eesti keeles on 68 sõna tuletatud sõnast mõtlemine.

[12] Suge: alge koostisosa. Eesti keele sõnaraamat. ÕS1999. Toim. T. Erelt, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

[13] Osis: koostisosa, komponent. Eesti keele sõnaraamat. ÕS1999. Toim. T. Erelt, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

[14] Koetama: koelõngu sisse kuduma. Eesti keele sõnaraamat. ÕS1999. Toim. T. Erelt, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Sõna koetama kasutamine on seotud arusaamisega meele toimimisest kui kangakudumise kõnekujundist.

[15] Vt. lisaks Kalle Kasemaa artiklit „Uku Masing semitistina“, lk.722-723 sõnade välisest sarnasusest, kuid erinevast tähendusest eri keeltes (Kasemaa, K. (1995) Uku Masing semitistina, Keel ja Kirjandus, 11:721-732.

[16] Vt. Masing, U. (2004) Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust. Tartu: Ilmamaa

[17] Mõiste eesti keelset eestistamist ja pikemat selgitus eestistamise juurde vt. Sütt, M, Parktal, A. (2017) Eestistades Bioni. Wilfred R. Bioni metapsühholoogiline käsitus mõtlemisest. Akadeemia, 2:281-300; 3:524-549

[18] Oleme Bioni mõisted eestistanud järgmiselt: to contain – tarima; container – tari; contained – taritav, taritu; containment – tarimistalitlus (Sütt, M, Parktal, A. (2017) Eestistades Bioni. Wilfred R. Bioni metapsühholoogiline käsitus mõtlemisest. Akadeemia, 2:281-300; 3:524-549).

[19] Sugri kultuuri huvilistele soovitan lugeda folkloristide elektroonilist ajakirja „Mäetagused“: http://www.folklore.ee/tagused/

[20] Ontogenees: Üksikisendi areng.

[21] Fülogenees: Liigi areng.

[22] Kaksipidisuse põhjustab meele võimetus taluda sõna kui võrdkujuga seotud kaotuse tunnet. Abstraktseks mõtlemiseks on vajalik tegelikkuse eristamise võime, milles eristatakse võrdkuju võrdkuju(s)tatust (sümbol sümboliseeritavast). Eristamise käigus eristatakse ka tunne sõnast, mil alles jääb vaid tundeta sõna. Siin on kaotuse koht, mil meel ei ole veel võimeline eristama tunde tundmist teadmisest tunde tundmisest. Näiteks, olles väga vihane, ei pruugi inimene tänu tunde jõulisusele endale teada anda, et ta olen vihane. Meel ei ole võimeline leidma sõnu viha kirjeldamiseks ning inimesel puudud teadmine viha tundmisest.

[23] Silvet, J. (2002) Inglise-eesti sõnaraamat. Tallinn: Tea Kirjastus.

[24] Vt. Lakoff, G., Johnson, M. (1980) Metaphors we live by. Chicagoand London: The Unversity of Chicago Press, kus kirjeldatakse, mil määral inimese tundeelu on määratletud kõnekujundite poolt. Näiteks kõnekujund (metafoor) „Aeg on raha“ versus „Aeg on kui voolav jõgi“ kirjeldab kahe erineva kultuuri ajataju, millest tuleb ka vastavalt igas kultuuri elavate inimest toimimine. Näiteks, ühes kultuuris püüab mees jõuliselt ja tormakalt oma vaenlasest lahti saada, teises kultuuris istub mees rahulikult kaldal ja ootab, mil vaenlase laip mööda jõge alla voolab.

[25] Liiv

Viivunud viiv

Sõhiseb liiv

valusas selguses sipleb

mu meeleke

Ilmet, Tuuldunud luule, lk.57

[26] Ütlus Käina vallast Hiiumaalt kirjeldab nähtust järgmiselt: „Asi on nii hull, et nuta kas või vene keeles.“ Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat ( IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 4:663.

[27] Sümboli kasutamise võime on inimesel Marshack’i sõnul 35000 aastat vana (Marshack, A. (1972) Cognitive aspects of Upper Paleolitic engraving. Current Antropology, no. 4/4).

[28] Lapseea sugulised kihud, mida ei saa kaasa võtta täiskasvanute maailma, tõrjutakse teadvusel olevast meelest välja teadvusetu meele osasse, kuna lapse meelel puudus tol ajal võime, neid kihusid meelde kaasata (integreerida).

[29] Sublimeerimine: Psühholoogiline kaitsemehhanism, milles seksuaalsed ja vallutavad kihud, omandavad ühiskonna, kultuuri poolt heakskiidetud väljendusviisi ja vormi, mis on kooskõlas kultuuri ja ühiskonna kommete, ootuste, väärtuste ja normidega.

[30] Näiteks sõna lausumine eesti keeles tähendab lisaks tähendusele, et „ma lausun sõnu“ veel ka „kurja vaimu väljaajamise“ tähendust, mis tuleneb sõnade maagilise tähenduste maailmast.

[31] Animistlik mõtlemine on omane varasele lapseeale, kus eraldumine emast tekitab lapses abituse tunde. Animismi nähtusi võime kohata kui ka sugri rahvaste kultuuris ja meeleilmas ka tänasel päeval. Sugri kultuuri küpset animismi iseloomustab suhe looduse kui keskkond emaga, kellest ei ole vaja eralduda, kuna on osa inimese meeleilmast, mis inimest toetab ja hoiab. Animistlik suhe on osa loodusega samastumisest ja loodusega koos elamisest. Vt. Mäetagused, (2001), nr. 19, „Hääle semiootilised funktsioonid Siberi rahvaste folklooris ja uskumustes.“ Jelena Novik, http://www.folklore.ee/tagused/nr19/novik.pdf  nn. „tule keelest.“

[32] …meile meeldiks kui

                     kivi pihustuks me jalahoobist

                     riisikad rivistuksid köögiriiulil

                     mesilased määriksid meile mett moka peale

                     võõrad kannaksid meid kätel

…

Ilmet, Sõõlatud luule, lk 261.

[33] Tabu: Puutumatuskäsk, tegevus- või sõnakeeld; loodusrahvastel olend, ese või toiming, mida tuli vältida, et säilitada rituaalset puhtust.

[34] https://www.youtube.com/watch?v=lvKEyJOit40

[35] Tootem: Loom, taim , ese või loodusnähtus usulise austuse objektina (Põhja Ameerika) indiaalaste kultuuris, nii kui ka sugri rahvaste kultuuris.

[36] Kõigil neil kes ytlevad et on Jumalat mõistnud

   on üks yhine joon

   nad on Jumalat mõistnud puudulikult

   Kõigil neil kes ytlevad et Jumalat pole olemas

   on yks yhine joon

   nad pole Jumala peale yldse mõelnud.

Ilmet, Aega on mu meelest, lk. 70.

[37] Teema põhjalikumaks tundmaõppimiseks ja mõistmiseks: Masing, U. (2000), Üldine usundilugu. Tartu: Ilmamaa

[38] Paradigma: teadusloos: püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teaduslaade õpetamise tava.

[39] Intuitsioon: 1. loomingulise mõtlemise moment, mis avaldub tõe tabamises vahetul, loogilist arutelu ennetaval viisil, idee või lahenduse ootamatu leidmisena; 2. kogemusel põhinev vaistlik tunnetus. Võõrsõnade leksikon. (2000) Toimetajad E. Vääri, R. Kleis, J. Silvet. Tallinn: Valgus

[40] Vt. Jelena Novik, Mäetagused, nr.19: „Hääle semiootilised funktsioonid Siberi rahvaste folklooris ja uskumustes.“ , http://www.folklore.ee/tagused/nr19/novik.pdf

[41] Vt. Jaan Undusk, Mäetagused, nr. 24 „Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine.“, http://www.folklore.ee/tagused/nr24/undusk.pdf

[42] Ontogenees: biol. Isendiarenemine, organismi individuaalne arenemine alates viljastatud munast kuni loomuliku surmani. Võõrsõnade leksikon. (2000) Toimetajad E. Vääri, R. Kleis, J. Silvet. Tallinn: Valgus

[43] Oidipaalne arenemisjärk: Sugutungi arengujärk, kus laps teadvustab isa ja ema suguelu ning oma üksinduse ja abituse antud olukorras, olles välja jäetud ema ja isa suhtest. Oidipaalne olukord eeldab toime tulemist kolme kokkupõrkega meeles; biseksuaalsusest loobumine, üksinduse talumine ja surma teadvustamine.

[44] ME LÄHME

Sa tahad rahu

ma tahan rahu

sööd rahusteid

joon viina ma

ning leides ikka

veel mõne tahu

me lähme yksteist

piinama.

Ilmet, Tuul tuli, lk. 62.

[45] Häälitsustes kõlavate häälikute kujunemislugu ja tähendusvälju soome-ugri kultuuri kontekstis vt. Haabsaar, E. (2009) Soome ugri saamine. Tallinn: Argo, lk. 40.

[46] Mehel võib tekkida esmane kastratsiooni ehk ruunamishirm seoses intsesti ehk verepilastuse võimalusega suhtes emaga. Ema hammastega vagiina a’la vagina tentata (Vt. episood Pink Floyd’i filmist The Wall) õgib võrdkujustatult ära poisi peenise, kuna emaga on suguühe lubamatu. Teisene ruunamishirm on seotud isa keeluga pojale. Kui poeg soovib või tahab uneledes olla sugulises vahekorras emaga, nüüd juba kui isa naisega, siis isa võib tulla ja kastreerida võrdkujutatult poisi peenise (kehalises plaanis tähendab ruunamine tegelikkuses, munadite eemaldamist, mistõttu poiss kaotab oma viljakuse, võime toota seemet ehk mehemärga eesti keeles (Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat ( IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 4:473).). Tekkinud sisemised kokkupõrked teadvusetus meeles võivad väljenduda sugueluhäirena.

[47] Tõde meelesõõlamises on tundetõde, rajanedes kahele tundele – vihale ja armastusele. Paarisuhtes, kus partnerid teineteist aegajalt vihkavad aegajalt armastavad, on oluline paari intiimseks ja suguliseks rahuloluks, vajalik mitte ainult tunnete olemasolu vaid ka teadmine – teadmine, et partnerid ka teavad, et nad vihkavad ja armastavad teineteist. Tõe puudumine tunnetest loob olukorra, kus tunded on kuid teadmine nende tunnete olemasolust puudub. Kui teadmine vihast ei saa tulla esile siis on ka teadmine armastusest tõkestatud ning paari tunnetele rajatud koosolemine ja suguelu häiritud..

[48] Kui laps ei suuda taluda pettekujutelmadest (petlikest lootustest) vabanemist tegelikkuse mõistmise ja heakskiitmise kaudu, siis lapse kõikvõimas väljamõeldis laieneb ja tegelikkus saab eitatud või hävitatud, olematuks tehtud. Laps talitleb oidipaalses väljamõeldiste maailmas ning mõtte areng peatub. Kuna väljamõeldis ei saa ära võtta valu põhjust, siis toimub rünne iseenda ego vastu, täpsemalt iseenda tajuorganite ehk meelte vastu, et valu põhjustest vabaneda. Rünne võib viia tõsiste psühhootiliste mõtlemishäirete juurde (paranoia näiteks).

[49] Kahassuhtesse kinni jäänud inimestele on omane oidipaalsetes unelmates vanemate seksuaalsuhe välditud.

[50] Meenutan, et vaikimine võib olla suhtes ka väga vajalik, kuna teatud raskused suhtes, mida ei ole võimalik kaasaga jagada tuleb ise, omas meeles läbi töötada. Vajalik vaikimine erineb sunnitud vaikimisest isikliku vabadusastme poolest vaikimise valikus. Eristame Viivi Luige poolt pakutud „lobiseva vaikimise“ ja „patoloogilise vaikimise“(„Pildi ilu rikkumine“, 2017, Tallinn: Eesti keele Sihtasutus) Jaan Unduski eelpoolmainitud mõtetest seoses „Vaikimise kultuuriga.“ (Vt. allmärkus 78).

[51] Vana-Kreeka filosoofias jagamatu ühik. Üksik, ainus jagamatu keha.

[52] Tavakeele tasandil võib mõelda kahe sõna kasutamist – enesevalitsemine ja enesekontroll. Enesekontroll kirjeldab mingi otsuse täideviimise protsessi, milles juhtivat osa etendab tahe koos ratsionaalse mõistusega. Kuna enesevalitsemine jätab rohkem ruumi keha ja vaimu vahelisele dialoogile ning annab ka intuitsioonile enam õigust, siis sobib ka eneseregulatsiooni täpsemalt tähistama.

[53] Mõned näited keha ja tunnete omavahelistest seostest eesti keeles: „Hirmu kahmustused (värinad) käisid üle.“; „Nendes suurtes sõstrasilmades väreles abitus ja nõutu häbikahm (häbivärin).“; „Uus ehmatusejubadus (ehmatusvärin) käib ta kehast läbi.“ (Sõnast jubadus (jubedus), hirmu või ehmatuse värin või viirg); (Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat ( IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 4:695).

[54] Metsik

Meeleheite metsik sööst

krahmab kinni vööst

kinni litsub hinge

tõmbab narmendava tombu

läbi hirmsast ööst.

Ilmet, Tuuldunud luule, lk. 87.

[55] Frustratsioon: psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sundkatkestamisel enne eesmärgi saavutamist. Võõrsõnade leksikon. (2000) Toimetajad E. Vääri, R. Kleis, J. Silvet. Tallinn: Valgus

[56] Eesti keelest võime leida järgmiseid väljendeid: „Väike pott käib (keeb) ruttu üle.“, Pisuke säde teeb suure tule.“; „Siil ajab karugi pesast välja.“; „Väike kivi lükkab vahest ennemini koorma ümber kui suur.“; (Saareste, A. (1958-1963) Eesti keele mõisteline sõnaraamat ( IV köide). Stockholm: Vaba Eesti, 4:680). Rahvatarkus viitab ühelt poolt väljapääsmatustundele pingeseisundis ning et, tühisena tundunud kuid ärritavad pisiasjad ei pruugi teadvusetu meele valguses, seda üldse olla.

[57] Näiteks reguleerides kehatemperatuuri, säilitada ühtlast südamerütmi, rahustada end ja peatada nutmine.

[58] „Inimesel on instinktide asemel eneseregulatsioon.“ Keltikangas-Järvinen, L. (1992) Agressiivne laps. Kuidas suunata lapse isiksuse arengut. Tallinn: Koolibri, lk. 18.

[59] Kust loode toitu saab see on ta enda naba

   siis ühel hetkel keegi naba katki rabab

   see hetk on tulvil solvumist ja võidurõõmu

   kuid kas saab inimene siis ka endast vabaks!

Ilmet, Taeva all., lk. 19.

[60] Kaksipidisus ehk ambivalentsus tunnetes väljendub näiteks otsustamisraskuste kaudu. Inimesel on keeruline tehe otsust, teha valikuid kuna vastandlikud tunded on intensiivsed. Valik on sageli kaksipidisuse korral seotud ka kaotusega. Eesti keeles väljendab kaksipidisus sõna tahes-tahtmata ehk paratamatult, tahes või tahtmata. Tahe – tahtmine midagi teha, tahtmatus – mittetahtmine. Luuletaja Peep Ilmet on luulekogus „Ajastaja“ haikus „Kõik nõnda põgus…“ sidunud inimlike tunnete kaksipidisuse looduse paratamatu ilu tajumisega.